Rotermanni kvartal on üks põnev kohake. Tallinna südalinna külje all sisaldab see platsdarm täielisi vasturääkivusi alates varemetest kuni moodsate kontorihooneteni, kiirsöögikatest kuni luksusele preteneerivate restoranideni. Seekord sattusin siis restorani Pull, muljed millest jäid umbes sama vastolulised kui kogu see kvartal ise.
Esmaspäeva õhtule vaatamata oli saal üsna täis, õnneks vabanes just üks lauake. Tõtlikud piigad naeratasid, juhatasid lauda, olid igati viksid ja viisakad ... ja samas jäeti esitamata see kontrollküsimus: „kuidas maitses?“ Nojah, eks ta ju üks formaalsus ole, aga mitteküsimine jääb igatahes rohkem meelde kui küsimine.
Vanasse paekivihoonesse rajatud toidukoha interjöör väärib kiitmist – lakooniline, elegantne ning stiilne, jättes võimaluse keskenduda peamisele ehk söögile. Samas häiris üks moment, mis pole üleüldse mitte selle puhveti süü – otse maast-laeni akna taga tuterdas ringi sügavalt asotsiaalse välimusega tegelane, üritades vaadata et kas õnnestub midagi kõrvalolevalt ehitusplatsilt virutada. No ma ei saa midagi parata, kui ikka mõnekümne sentimeetri kaugusel liigub selline ebamäärane tomp, siis lülitub sisse ettekujutus aroomist, millest sind lahutab vaid klaas.
Kõigepealt lauale toodud leib-sai-või olid küll efektses pakendis, kuid tavalised. Samas päästis lihtsa mageda või selle pinnale puistatud põnevalt mekkiv must laavasool.
Supivalik oli ahtake nagu paraku enamikus kohtades, kahest võimalikust valisin Kreooli supi (7.-EUR). Ausalt öeldes olin üsna üllatunud, kui see toodi laule sõna otseses mõttes mõne minutiga, kuid see üllatus pole etteheide – lihtsalt restoranides pole sellise kiirusega teenendus tavapärane. Mõni supp ei peagi olema tehtud otse tellimuse peale ... ja see siin on üks nendest. Oi sa pagan, kui hästi ta mekkis! Kreemises rammusas (vahukooreses?) leemes leidus massiivselt palju köögivilju, suitsuliha ja krevette. Tõsi küll, kogu kraam oli niiiiii peeneks hakitud, et komponentide eristamine muutus keeruliseks, kuid need kaks põhitegelast – suitsuliha ja krevetid – olid esi- ja aukohal ning kõik kokku moodustas sulni harmoonia. Vürtsidega polnud kokku hoitud, valgele piprale omane otsekohene äkilisus lõi otsaesise leemendama – enamik aasiapäraseid toidukohti oleks selle ilmselt vähemalt kahe tärniga märgistanud. Ainuke puudus – soola oli leemesse armutult palju pandud. Soola mõrkjas-tuim järlemekk oli suus veel vähemalt pool tundi peale einestamise lõppu.
Põhiroaks sai mõistagi valitud loomaliha – see peaks ju Pulli nimelise puhveti tõmbenumber olema. Menüüs esikohal olevat marmorsteiki sai valida kahes suurusjärgus, otsustasin väiksema (23.-EUR) kasuks ... ja õigesti tegin, sest liha ei jätnud mitte mingit muljet. Einoh, visuaalselt oli kõik kena, aga liha oli ... no lihtsalt liha. Soovitatud küpsusaste „medium“ on veidi halb valik, „medium well“ oleks ehk kvaliteetliha võlu paremini esile toonud. Marmorlihale omased rasvarohked vahekihid olid tüki keskosas jäänud sültjaks, nii noale kui mälumisele halvalt alluvaks. Röstitud kobartomatite magus happelisus lisas ampsule veidi värvi. Pisitillukese napakesega pakutud tihke, tume ja magus grillkaste sobis samuti üsna kenasti dippimiseks. Pisikesed beebiporgandid ja (naerist?) lõigatud väikesed pallikesed olid moodsalt rõhked kuid jätsid kuidagi ükskõikseks.
Kokkuvõte tuleb seega kahetine, et mitte öelda vastuoluline. Supipöial saab kenasti püsti, leem oli väga-väga hea, vaatamata liigselt soolakuhilale. Praepöial aga ... ohh ma ei teagi ... no horisondist kõrgemale pole mitte mingit põhjust tõsta – ribeye tükilt ootaks külluslikku lihaelamust, aga see jäi olemata. Nii et soovitan tõsta panni temperatuuri, seniks aga läheb praepöial alla.
No comments:
Post a Comment