Edelweiss Pärnus

Pärnus on Kuninga uulitsast saanud aastatega omamoodi restoranitänav. Ei mitte küll selline autodele suletud ja välilaudadega üle külvatud nagu mõnes veidi soojema kliimaga linnas, kuid siiski arvestatavalt palju puhveteid leidub siin ikkagi. Teiste seas ka saksapärase nimega Edelweiss.

Vanast puumajast ümber ehitatud asutuse nii välimus kui olemus on mõnusalt hubane ja inimkeeleline. Seintele riputatud pillide ja muude vigurtükkidega on ehk sutsuke üle pingutatud, kuid õnneks pole kõrtsipidajad nimejärgse isikupäratsemisega liiale läinud. Keegi ei kappa sulle joodeldades vastu ning saksa/austripäraseid detaile on pigem vihjamisi ... seda ka menüüs.

Laupäeva ennelõunal oli saalis rahvast üsna hõredalt. Teenendus osutus meeldivaks ja kiireks ning isegi jäi mulje, et vastus tavapärasele „kuidas maitses“ küsimusele pakkus küsijale ka huvi.

Supivalikust (või noh, mis valik see kaks nimetust ikka on) sai võetud lihaseljanka (4.30). Kontroll-ostuks on see ilmselt üks paremaid, räägib köögi kohta paljutki.

Kõigepealt lauda toodud alus leiva ja võiga oli lihtne, kuid meeldiv. Borodino-tüüpi aromaatne leib ja õrnalt maitsestatud ürdivõi on mõnus sissejuhatav ampsuke.

Supp saabus lauda väga kiirelt. Noh eks seljanka puhul pole selles ka midagi tavatut – mida kauem ta keeb, seda paremaks saab. Et aga asja nimi oli „lihaseljanka“, siis ootasin miskipärast midagi enamat kui viineriseibe ja kahte sorti liha. Leemeke ise maitses ausalt öeldes igavalt, monokroomselt ja happeliselt. Tõsi küll, kasutatud suitsusingike andis põgusa suitsuse ja sobiva puudutuse. Aga veidike magusust juurde tuunida ei teeks sellisele leemele kunagi paha.

Pikast praevalikust jäi silma „Maisikoha“ (12.60). Ka see taldrik jõudis lauda kiirelt, otsejoones peale supi lõppemist. Väljanägemise eest võib praekest küll kiita – hiigelsuurel taldrikul värviküllane, kuid samas mitte liigselt peenutsev toidukuhilake mõjus silma rõõmustavalt.

Prae peategelane nägi samas palju parem välja kui sisult oli. Vahvalt kollane ja krõbe koorik varjutas koha enda delikaatse maitse. Aga noh, sörtsuke sidrunimahla peale (kiidan mahlapressikese taldrikule asetamise eest) ja maitsepilt muutus säravamaks. Bešamellkaste ... no lihtsalt bešamell. Kartulipüree oli ilmselt tegemise käigus sutsu kõrbema läinud, õhkõrn mõrkjas-suitsune vine ei häirinud aga kuigivõrd. Muruna serveeritud salatilehtede segu suhkruhernestega oli kergelt ja värskelt happelist kastmekest näinud ja maitses seetõttu mahlaselt ja värskelt.

Kokkuvõtteks: supipöial on veidi allapoole kaldu, prae oma aga see-eest sutike püstisem. Vähemalt selle külastuse alusel antud puhvetit väga põhjust teistele soovitada pole. Köök pole just hiilgav ja hinnatase selle kohta kõrgevõitu.