Tabac Tallinnas

Tallinna vanalinnas on toidukohti kuhjade kaupa, neid tuleb ja läheb nagu turulisi laadapäeval. Ei jõua sa veel ühega õieti tutvudagi, kui on ta juba zupsti läinud ja teine asemele tulnud.

Nüüd on mõneti kehva kuulsusega peotänavasse tekkinud puhvet nimega Tabac. Ei-ei, see pole tubakapood, vaid selline omamoodi kombo restost, baarist ja pubist. Noh nagu nad enamasti kipuvad olema. Aga olgu ette ruttavalt öeldud - see asutis oli vähemalt minu külastuse hetkel lihtsalt supper-pupper. Vähemalt köögi osas. Kuid see oli ka minu jaoks peamine.

Nojah, mõne asja kallal võib krõbiseda ka. Muusika kõlas päevasele ajale kohatult valjult ja miskipärast luksuvalt - perioodiliselt katkedes sekundiliseks pausiks ja siis edasi üürates. Liiliate kuhilad postamentide otsas lõhnasid vängevõitu ... noh nagu nad ikka lõhnavad, aga seda sai lihtsalt iga kuupmeetri õhu kohta liiga palju (huvitav, kas see elavate lillede uputus oli mingi eesmärgiga, ettekandja tegeles pool aega roosisülemite varrekaksamisega ja lillevaaside paigutamisega?)

Varakevadise laupäevalõuna ajal istus enamik rahvast tänavaterassil, kuid õnneks askeldas piiga enamiku ajast toas ning teenendus oli üldjoontes laitmatu, naeratav ja särav.

Kõigepealt lauda toodud tavapärane leiva-ja-või kooslus oli seekorda asendatud värskete karaskiviiludega ... nii vist võiks seda kohevat saiataolist küpsetist nimetada, millest oli siis kaks lõiku mullegi toodud. Võikuubikule siputatud moodsad lopsakad soolalaastud nägid küll efektsed välja, kuid ei lisanud kuigipalju põnevust. Noh ja teinekord võiks lauale kohe ka tuua noa, millega sai ja või omavahe kokku viia :)

Supiks sai valitud "Vürtsikas nuudlisupp seakülje ja 65*munaga" (6.-EUR) - kõlab ju põnevalt, kas pole? Koos lusikaga kohalekantud söögipulgad vihjasid, et tegu võik olla millegi aasiapärasega - nii ta oligi. Supp toodi ette efektses kerakujulises kausis, millesse poolviltu söömiseauk sisse lõigatud. Väike soovitus - seda oleks ehk esteetilisem serveerida väikese alustaldriku peal, siis ei peaks teenendaja kerakest ette andes seda seestpoolt pöidlaga haarama.

Supp ise oli aga otse oivaline! Magusakas-hapukas-vürtsikas leemeke pani juba oma lõhnaga nina ja süljenäärmed elama. Nuudlid läbisegi porgandi ja punase kapsa krõmpsjate ribadega ning peenikeste seenekestega moodustasid mõnusalt aasiapärase segu. Seakülg osutus olevat julgelt suurelt, poole pöidla paksuselt lõigatud läbikasvanud kõhulihaks, mida oli enne supi sisse sattumist kenakesti pannil pruunistatud. 65-kraadine muna oli ... noh poolvedela rebuga muna, kuid omamoodi efektne lisandus igatahes. Paar värsket koriandrilehekest supi pinnal lisasid mõnusaima maitsepärli, mis sobib aasia köögiga parima moel. Ilmselt oleks seda kraami olnud õigeim tarbidagi aasiapäraselt - pulkadega tahket kraami ahmides ja vedelikku otse kausist peale luristades, kuid hakkama sai ka lusikaga.

Teise roana tellisin "Praetud tursk lillkapsakreemi ja õuna-redise-selleri salatiga" (12.-EUR) Seda kala kohtab menüüdes kahetsusväärselt harva, nii et võimalust tuli ära kasutada. Koos praega saabus lauda ka mõnus merepõhjalõhn. Ei, mis te nüüd, mitte mingi muda, vaid puhas ja kerge ... selline mida tunned kui mõõna ajal märjale liivale jalutama lähed!

Kopsakas kalatükk oli ehk tiba liigsoolakas, kuid magusapoolne lillkapsapüree tasakaalustas selle kenasti ära. Ja no see salat, see maitses nagu karge suvehommik! Valge redise pikad laastud, rohelise õuna paberõhukesed viilukad, mahlased salatilehed, kõik meeldivaimas magushapus marinaadis. Värske, maitsekas, no lihtsalt oivaline!

Kokkuvõtteks - seda puhvetit soovitan soojalt teistelegi! Supipöial on püsti kui mees muiste ning noogutab rahulolevalt. Praepöidlalgi pole muud teha end üsna püsti käänata ja vaata selle salati eest tahaks kohe kellelegi kätt tänuks pihku suruda! Tallinna vanalinnast leiab peale tuimade turistilõksude ka säravaid maitse-elamusi!