Viljandi linnasüdames on enamik söögikohti koondunud üsna ahtakesele alale, nii pole keeruline üles leida ka puhvetit nimega Legend. Nii välis- kui siseilmelt on tegu pigem üsna utililitaarse pesaga, mis ei pumpa üles külastaja ootusi – kohvik-restoran nagu neid igas suuremas asumis leida on.
Juhtusin seda külastama reede õhtul, nii et vabu laudu polnud just kuigipalju leida, seda enam et valmistuti mingiks ürituseks ja personalil näis tööd jätkuvat.
Menüü oli suhteiselt ahtakene, kuid seda ei saa iseenesest pahaks panna. Pigem pakkuda mõnda rooga, mille kvaiteeti suudetakse tagada, kui venitada nimekiri lohepikaks ja siis pakkuda sisult üheülbaseid roogi.
Supivalikus oli hetkel ainult üks nimi ... kuid ka seda polnud pakkuda. Ja vat seda tuleb nüüd küll pahaks panna. Ehkki lahkeima naeratusega vabandati et „otsa sai ja juurde pole jõudnud keeta“ siis see eriti ei veena. Vähemalt üks leemeke peab ikka söögikohal pakkuda olema ning enamikku neist saab valmistada tellimuse peale.
Lasksin siis endale midagi soovitada põhiroogade valikust. Mõne kiire ja asjakohase kontrollküsimuse järel soovitati ilmselt nö firmaroa staatuses olevat „Legendaarne šnitsel“ (6.-EUR)
Teatasin, et mul on kokku 40 minutit aega ja pärisin et kas sellega saadakse hakkama. Proua küsis köögist üle ja kinnitas et jõuab ikka. Ja tõepoolest, taldrik maabus lauale 25’nda minuti paiku.
Alustan meeldivaimast. Kaste! See seenekaste oli otse oivaline! Nii ehedalt puravikuline, et kahtlustaks lausa mingi essentsi kasutamist, kuid need reedavad enamasti end teatud sünteetilisuse ja liigse soolasusega ... kuid see kastmeke mõjus ehedalt ja ausalt. No lausa kahju hakkas, et seda seenesousti rohkem polnud :)
Šnitsel ise oli hea ... ei midagi vaimustavat, aga ka ei mingeid etteheiteid. Julgelt lõigatud porgandikettad ja jämedad sibularibad olid kiirelt panni näinud ning mõnusalt krõmpsjad. Praetud kartul ... noh lihtsalt kodune praetud kartul.
Salati aseainena taldrikule kuhjatud hiina kapsa kuhilake mõjus aga kohatult – no ei peaks üks endast lugupidav asutus seda maitsetut kraami niimoodi pakkuma – kasvõi mõni imelihtne õli-äädika-ürdi kaste väärindaks seda odavat massi. Jääsalati leheke, kurk ja tomat – noh see on lihtne pretensioonitu klassika, kuigi talviselt maitsetuna nõuaksid ka nemad mingit praavitamist.
Kokkuvõttkeks: supipöial poriseb pahaselt, praepöial on aga mõõdukalt püsti. Aga no see seenesoust, see õigustab antud prae nimetamist „Legendaarseks“! Ilmselt tasub kohake veelgi külastamist.
No comments:
Post a Comment