Café Amália Viljandis

Viljandi ühes stiilsemas hoones, otse lossimägede serva peal paikneb asutus nimega „Café Amália“.

Suvine terass ja suuuur hooviala annavad kohale vähemalt suveajal kõvasid plusspunkte. Kuid leidub ka miinuseid.

Kamraad tegi ettepaneku, et läheme sinna lõunale ... noh miks mitte vaadata enda jaoks uus pesa üle. Aadressi järgi kohale jõudes näed trepi ees suunavat sildikest, kuid siis saabub segadus. Astudes esikusse on sinu ees ridamisi uksi, millest mitte ükski ei kanna kohviku nime. Ühele on küll kinnitatud paberileheke sõnumiga „söögituba“ ... eee ... kas see peaks õige olema? Aga näe ongi.

Ruumid ise on üsna hubased ja heledad, tööpäeva lõpuse aja tõttu rahvast jagub mõõdukalt üle-laua istuma. Leti taga tellimusi vastu võttev uje noorhärra ei tea täpselt, kas minu tellitud praadi ikka saab (selgub et saab) ja ei taipa ka öelda, et suppi tuleb ise võtta. Kohalike värk, kõik ju teavad, kuidas käitud, eks ole?

Suppi on valikus täpselt üks tükk, menüüs on selle kohta mitte-midagi-ütlev „päevasupp“ (2.-EUR). Eraldi lauakese peal seisvatest kahest soendusega tirinast kannab üks sildi „tomati-püree supp“, noh eks siis seda tulebki endale kulbitada. Kahkjas-punane püree koosneb küll vist nii umbes pooles mahus porgandist, mitte tomatist. Maitse ... maitse on mehh. No vaata justnimelt sellepärast ma ei tahagi tavaliselt neid päeva-suppe ja –praade, et need ei ütle köögi kohta mitte muhvigi, taoline toit disainitakse kõigile sobivaks ja seetõttu üsna maitsevaeseks. Lõpuks pääseb küll kuskile keelepärale ka õõõõrn ingveriline õhetus, mistõttu päris läbikukkumiseks seda toidukatset ei nimetaks.

Praena sai valitud hakk-biifštek (5.50 EUR). Et praad toodi mu ette juba mõne minuti pärast, vaeval supi kallale asumise järel, see ei räägi köögist ja teenendus-aruasaamadest head keelt. Nagu kõrval-laudadest nägin, toodi täpselt samas põhivalikus kartul-salat-kaste lauale kõik road, erines vaid lisatud lihaollus. Salatil polnud viga, veidi väsinud ta ju oli, kuid siiski ilmselt samal hommikul kokku lõigatud. Ahjust läbikäinud keedukartul maitses vesisepoolselt nagu kevadine kardulake ikka. Kaste oli hea, kodune, võib-olla isegi päris puljongi põhjal tehtud ... ehkki tiba kahtlen. Hakkbiifštek ise oli aga õnneks meeldiv, vägagi mahlane ja parajas maitsetasakaalus.

Kokkuvõtteks: kui nälg majas, võib külastada küll, kuid ootusi pole mõtet kõrgele seada. Supipöial jääb üsna lõdval allapoole rippuma ning ega praepöialgi horisondist kõrgemale kerki.

---
pilt isetehtud