No ei pea alati kardulat sööma, eksoleju. Liha kõrvale ... või sootuks tema asemel ... võib pakkuda ka kõrvitsat. Näiteks riivitud ja frititud kujul. Jabur mõte? On jah, aga üllatav ja maitsev kah :)Jätame kogu ilukirjandusliku tilu-lilu kõrvale ja läheme kohe teo enda juurde. Riivisin jämmedalt peopesa suuruse tüki päikeseoranži kõrvitsat ning segasin vähese soolaga ning jätsin minutiks seisma. Ikka selleks, et sool venitakse veidikese mahlasid välja, mille külge saaks paneering haakuda.
Paneerimiseks soovitan kasutada riisijahu - see tärkliserohke kraam annab hea krõbeda koorukese, mis ei lähe lötsiks isegi siis, kui valmis-frititud kraam peaks mõneks ajaks seisma jääma.
Samal ajal kui riivisin ja paneerisin, lasksin õlil särtskuumaks minna - siis pole ohtu, et õli toidusse imbub, kogu mulin toimub friteeritava kraami pinnal. Frittimise aega väga ennustada ei saa, aga nii mõnest minutist täiesti piisab. Kui jahuselt valge kiht hakkab kuldseks muutuma, ongi paras aeg kraam välja koukida ja köögipaberile nõrguma laotada.
Pehme magusakas sisu, soolane puudutus ja krõbe pealispind - uskuge mind, see paneb ahhetama ja küsimusi küsima. Ning juttu jätkub kauemaks. Ehkki täis suuga pole ilus rääkida, eks ole!
No comments:
Post a Comment