Toompea ümbrus on ilmselt üks rahakamaid paiku päälinnas, sestap leiab siin ka igal nurgal suuremaid ja väiksemaid puhveteid. Üsna nõlva alla on vanasse puumajja pesa teinud Kuldmokk - no üsna andekas nimemäng, kas pole?Ümber nurga sisenemine ja sattumine vanamoelisse esikusse loob mõnusa atmosfääri - justkui oleks kellelegi külla tulnud. Suures söögitoas on mõnus ja rahulik õhustik, rõõmu teeb vaikus - ei olegi jõuluaegset muusikatilinat või muud häirivat tümakat.
Noorhärra, kes sattus mind vastu võtma ... ja oli ilmselt hetkel ka ainus saalis sekeldav teenendaja ... jättis väga sümpaatse mulje, kiire, taiplik, hea huumorimeelega ning tundus et talle tegelikult ka läks korda asutuse käekäik ja kunde tagasiside.
Ehkki laudadest üle poolte olid tühjad, kippus teenendus venima. 20 minuti pealt tellimuse võtmine pole kuigi OK, kogu soorituse peale 90 minutit ... noh ma'i tea. Ülekoormatud hiig-restoranis oleks see ehk normi piiresse jääv, kuid õdusale väiksusele rõhuvas kohas veidi venivalt mõjuv.
Menüü nappus läks eriti kitsaks selle koha pealt, kus minusugune alati otsib. Nimelt supid ... loetelus oli neid täpselt üks ja täpselt selline, nagu ma ei taha. Ehk siis kreemsupp.
Ei-ei-ei, mul ei ole mingit põhjusmõttelist vastuseisu püreesuppidele, teen neid ise kodus ja mõnuga ... no aga ma tahan aru saada köögist ... ja kreemsupp seda ei võimalda!
Jah ma saan suurepäraselt aru, et Tallinna restod üritavad olla keskmise soomlase nägu - ja sealmaal lastakse iga supi nime kandev vedelik püreeks. Vaikimisi. Mõtlematult. Aga kurja küll - keskmist kundet püüab kõnetada keskpärane asutis!
Oeh, nüüd kui see nurin on nurisetud, räägime edasi. Menüüs seisab "Porrulaugu-kartulipüreesupp, krõbe peekon, sibulaseemned, grissin" - 6.-EUR (kodukalt võetud versioonis, kohapealses paber-versioonis kaovad sibulaseemned kuhugi). Üritan seda tellida ... kuid siis selgub, et seda suppi ei ole ja soovi korral saan kõrvitsa-püreesuppi. Ohkan ja võtan siis selle ainuma. Peale mõõdukalt pikka (20 min) ootamist saabub ... hmmm. Kõrvitsapuder oleks vist selle kohta õigem öelda? Tihke konsistentsi korvab säravalt maitsetu olek. Et ühest küljest tihe ja teisest tühi. No kohe täitsa tühi. Niipalju kui neid peekonitükikesi jagus, niipalju sai ka ampsukesi võetud - soolane rammusus suutis kõlisevat tühjust osaliseltki täita. Ohhhh. Noh oleks vähemalt need peekonitükid siis "krõbedad" nagu kirjas. Kerge pannipuudutus ja krõbedus on kaks eri asja, kas ei?
Teise roa valik langes teenendaja poolt öeldule: "Lisaks kirjasolevale pakume veel koha kartulipüreega neljateist raha eest". Noh olgu, loodame siis saatuse sõrmele. 50 minutit peale tellimuse sisseandmist (ehk siis pool tundi peale suppi) saabuski oodatu. Kauaoodatu ja kaunikene - visuaalselt on pilt ju kena küll, või mis? Elegantse lusikatõmbega moekalt laialimääritud kartulipüree oli koduselt tükilise konsistentsiga ja hea. Ei mingit vaimustust, kuid hea ikkagi. Peategelane ehk koha aga ... mõhhhh. Vaata kohafilee on niiiiiiii õrn tegelane, et kui teda pannile näidata, siis ainult kurja kuumaga ja kiirelt, et säiluks tema mahlasus. See õnnetu filee oli aga ununenud soojale pannile pikemaks viivuks. Servadest nahkseks tõmbunud ja keskelt kuivadeks tükkideks lagunev kala oli küll päris hästi maitsestatud, kuid ... Aga olgu, põneva tüümianise maitsepuudutusega bešamell-kastmega üle valades sündis kalliskala (sest nii lihtsa asja eest 14 raha küsida muudab ta kalliskalaks) süüa küll. Salat ei üllatanud ka mitte mingist otsast, aga mis nüüd enam sellestki.
Kokkuvõtteks. Supipöial on kurvalt ja õnnetult lontis. Praepöial üritab korraks end alumisest asendist ülespoole kangutada - kartulipüree ja kastme eest - kuid nahkseks-kuivaks rikutud kalafilee hoiab sedagi üsna nullpunkti lähedal. See raha sai nüüd küll halvasti investeeritud. Vähemalt selle kogemuse järgi ei julge mina seda puhvetit kellelegi soovitada. Kurb.
No comments:
Post a Comment