SchnitzelHaus (Tallinnas)

Südalinna ja Toompea vahele jääb Rüütli uulits, mis jääb enamiku nii linlaste kui külaliste jaoks radaritelt välja, kuigi sellel paikneb mitmeid sümpaatseid puhveteid. Muuhulgas ka saksapärane „SchnitzelHaus“, mis tasub vaatamata oma nurgatagusesse peitumisele üles otsida kasvõi oma visuaali mõttes. Selles paekivist keldris saaks minimaalsete ümberkorraldustega rahulikult filmida keskaegseid kõrtsistseene ... või siis rahulikult vaadata mühisevat kaminatuld. 

Seda viimast ehk kaminassevahtimist harrastas ka tööpäeva lõpusel ajal ainuke saalisviibija, noorepoolne teenendaja. Olgu etteruttavalt öeldud, et noorhärra sai küll tehniliselt kõigega kenasti hakkama, kuid ilmselt teenindajakoolitust ta saanud pole.

Kolmerealisest supivalikust sai võetud guljašš (4,90), ehkki traditsioonilise saksa köögiga seda kohe ei seoks ... aga võib-olla tõesti Baierimaal on ta levinud. Supikõrvaseks hilinemisega lauda toodud leivakorvike sisaldas igavat halli põrandaleiba, mingist võist või muust peenutsemisest polnud jälgegi.

Supikogemus ise sai vastuoluline. Minuteada peamiselt lihast, sibulast ja paprikast koosnema pidava olluse alusmaterjaliks oli siin kartul ja tomatipüree. Teisalt aga – tihke ja tummine taldrikutäis oli siiski kuum, aromaatne ja mõnusalt vürtsikas, nii et maitsemeeled tegid rahulolevalt „nurr“.

Prae puhul polnud kahtlustki, et šnitsel ta pidi olema. Ausalt öeldes pole nii laia šnitslivalikut kuskil näinud, u tosina nimetuse hulgas oli nii klassikalist viini šnitslit, kui nt küüslauguga või juustuga varianti kuni „monsteršnitslini“ välja.

Valisin „Maja spetsiaalne mädarõikašnitsel praekartulitega“ (12.90EUR) ning valiku järel hakkas söögisaali täitma popitümaka vahele kostma köögist ka haamrikolksatusi. Saali tühjuse tõttu käis kõik imekiirelt ning vaevalt supi lõpteamise järel jõudis lauda ka lihalatakas ise.

Mnjah. Formaalselt võttes oli kõik ju õige – krõbe kooruk ja pehme sisu. Esimeses ampsus rõõmus tõdemus – näe ongi mädarõigas! Aga edasi --- edasi tuli igavus ja kahtlus. See lihaliistak oli tuim ja kuiv, isegi mädarõigas ei suutnud seda päästa. Mingit kastet taldrikul polnud, mille sisse kastes saanuks asjale vunki ja/või mahlasust juurde anda. Hinge sigines kahtlus, mis süvenes paneeringukihi eemaldamise järel – niiiiiiiii siledat, ilma ühegi sooneta või rasvatriibuta sealihalatakat pole minu silm varem näinud. Kas tegu võis olla kanalihaga? Teenindaja kinnitas, et ei-ei-ei, ikka kaelakarbonaad ... aga no ma ei tea. Nii ütlast, ilma ühegi muhuta ja isegi tampimisjäljeta ning ühtalselt heledat sealiha kujutaks ette ehk mõnes keedusingis, kuid mitte kaelakarbonaadis.

Üle taldriku laiutava liha alt ilmusid välja praekartulid – õhukesed kenad liistakad ... aga oh paraku täiesti maitsetud. Salatina pakutud jämedalt hakitud hiina kapsas ja riivitud porgand süvendasid igavustunnet keelel ja meelel. Talvine kurk-tomat astusi rõõmutult samasse auku. 

Kogu sooritus sisenemisest väljumiseni võttis aega napilt 25 minutit, mis oleks ju suurepärane, kui kiirus oleks eesmärk omaette.

Kokkuvõte tuleb kahetine. Supipöial on küll veidi mõtlik – kas selline kartuliküllane peabki olema guljašš-supi saksapärane versioon? – kuid üldiselt siis püstipoolne. Praepöial aga longib toast välja, käed taskus, taob jalaga väikesi kivikesi ja küsib – kui „maja eri“ oli niiiiii igav, siis missugused veel need ülejäänud on? Seda puhvetit seega julgeks soovitada vaid mõnele saksa köögi fännile, kes oskaks pakutavat ehk paremini hinnata.