Narva on koht, kuhu aeg-ajalt peaks ennast sättima aeg-ajalt igaüks. Jätma endast jälje Narva ja Narva jälje endasse. Olgu siis #Eesti100 mõttes või mitte.
Aga mitte selleks pole me täna siia kokku tulnud, et Narvast kui sellisest rääkida. Selmet räägime parem ühest uuest kohast Narva puhvetite mitte kuigi pikas rivis (Tripadvisori järgi on neid linnas 44 koos McDonaldsite ja kõige muu möödavaatamisväärsega).
Narva keskseimas paigas, Peetri platsi äärse ringtee veeres on koha leidnud iiri pubi. Nimetus - oh üllatust "The Irish Embassy Pub". Interjöör on nii standartselt ootuspärane nagu olla saab ... ja nagu ta vist ka olema peab. Ilmselt. Ju see kontseptsioon on nii uskumatult populaarne, et eksisteerib lausa http://www.irishpubradio.com/. Selle teadmise saingi samast pubi kõlaritest, kuid õnneks oli see taustamuusika piisavalt kängitsetud, et mitte kõrva peast torgata.
Tööpäeva lõpu aegu oleks võinud oodata rahvamasse uut kohta ummistamas, kuid saal oli sisuliselt inimtühi ja kogu teenendus käis kiirelt ja ladusalt. Mind tunti ära. Damn!
Ma pole nüüd küll kindel, et seljanka samas niiväga iiripubilik roog on. Aga noh, minusugusele keeleteritajale on see parim indikaatorroog, nii et seljanka see on (3,90 EUR)!
Taldrik jõudis minuni u 5 minutiga. Jaaaa, vaata selline võiks olla seljankade kuldstandard. Või noh olgu, hõbestandard, sest neere ma siiski supist ei tabanud. Aga muidu ... mmm ... kõik see mida korralikust seljankast ootad - mitut sorti liha ja happelist-magusakat tummist leemekest. Ja täpselt kõik see oli puudu, mis tihtipeale odavamate puhvetites seljankades üle on - kõik need kartulid-porgandid ja muud kaalikad. Siin taldrikus leidus peale liha ja tihke tomatise leeme veel vaid sipake hapukurki (ehkki oleks võinud ju kapparikesi ... aga mis seal ikka). Maitsetasakaal kenasti paigas ja keel laulab suus.
Ainuke pisuke küsimus-soovitus supi teemal: kas see hapukoor peab tingimata kohe supis lösutama nagu diversant vaenlase kaevikus? Võiks ta ehk kausikesega kõrvale panna ja siis kunde ise vaatab, et kas jaa või mitte. Noh et näiteks et järsku on mõni hapukoore või muude lehmasaaduste vastaline või nii?
Teiseks roaks sai valitud Iiripärane ja Guinessi õllene veise hautis (13,90 EUR ja kirjaviis muutmata). Seegi roog ei lasknud end oodata, pajaroog saabus kohale vaid viiv peale supitaldriku minemajalutamist.
No vata võta nüüd kinni, kas küsimus oli supi kiitmisväärt eel-elamuses või objektiivses paratamatuses, aga elamus sai keskpärane. Et see suur et ... noh veiseliha oli mõistagi kuhjaga, selles mõttes oli asi aus, et kui on lihahautis, siis ongi põhiosa roast vastav liha, mitte muu ballast. Ja see liha oli ju kenasti pehme ka, selle üle ei saa kurta. Kuid esiteks oli see selline odavama otsa liha, noh nt koodi küljest katkutud vms, ohtrate sidekoe elementidega. Säherdusel lihal pole häda miskit, oh ei, ega siis kaunist fileest ei peagi pajaroogi tegema. Aga vaata säherduse liha juurde ja ümber ootaks tihket, huuli kinni liimivat leemekest ... aga seda polnud. Mõõdukas koguses kartulit-porgandit hernest leidus siin veel ka, kuid need lisandused ei andnud roale midagi juurde ega võtnud ka ära. Magedapoolne värk ühesõnaga.
Kokkuvõtteks siis - puhvetit võib tingimisi soovitada küll. Supipöial on üsna otsustavalt püsti ja kiidab igat suutäit, Miss Seljanka tiitlit see taldrikutäis ehk ei võidaks, kuid aus ja ilus kraam igatahes. Praepöial aga jääb üsna lötakile. Supi poolt kõrgele tõstetud lati alt jookseb praad vastu maad matsudes läbi nagu koormahobune, keda üritatakse tööpäeva lõpus miskipärast takka kiirustada.
No comments:
Post a Comment