Restoran Ormisson (Viljandis)

Viljandi südalinnas leidub palju kauneid majakesi, millel silm otse puhkab peal. Üks neist on hiljuti uuele tibukollasele elule ärganud hoone, milles leidub nii hotell kui konverentsisaal, kohvik kui restoran Ormisson. Sellest viimasest täna räägingi.

Kellakaheses varakevadises Viljandis elu just väga ei tuika ja ka restoranisaalis olid vaid üksikud külastajad. Vali vaid koht ja naudi peaaegu et privaat-teenendust! Mahutasin siis end ühe veidi kentsaka sinise hiidtooli sisse ja jäin ootele.

Kiireltsaabunud menüüs leidus paraku vaid üks supike ja nii see siis osutuski valituks - oleks vaid kõik valimised nii lihtsad, kas pole? :) "Rikkalik kalasupp (kergelt koorene supp päevasaagist, sinimerekarbid, ingver, tšilli, köögiviljad) - 6.-EUR" kõlab ju hästi nii ehk naa.

10 minutit peale tellimuse esitamist saabus sügav kausike, millest hoovas vastu rikkalikku kalalikku aroomi. Karbid ja kala olid kenasti olemas, ainult et kui kasutatakse sellist salapärast määratlust "supp päevasaagist", siis oleks nunnu sinna juurde ka seletada, et kes-mis-kuskohast? Kas saak sõltub sellest, mis peremehel õnnestus poest kohale tuua või istus kokapoiss hommikul Viljandi järve jääl? Mis ta siis sai? Noh aga mingi valge lihaga kalakese jubilad supis olid, nii et nagu oleks kõik korras.

Kollase porgandi ja varsselleri ning porru lõigud olid igati omal kohal, kuigi tuleb tunnistada, et kareda pinnaga liigsügavast kausist nende kättesaamisega oli eriti lõpupoole tüütult tegemist. Leemeke balansseeris soolasuse ülemise serva peal ... ja ingveri ega tšilliga kokkupuudet väga ei tajunud. Aga hea ja üldjoontes meeldiv kausitäis sooja kalasuppi oli see igatahes.

35 min pealt toodi ette ... eee ... samasugune kausitäis?!? See tähendab et sisu oli küll erinev, aga ... noh olgu, ju siis nii on stiilne ja moodne, serveerida mõlemat lobi ühesugusest kausist.

"Lammas (Pikalt haudunud lamba tagakints, hooajalised juurviljad, tomat, oad) - 12.-EUR". Jaaaa, see lammas! Noh ta ei olnud küll terve tagakints :) vaid selle tükikesed, aga vaata need tükikesed, need olid umbehead! Ürdised, muhepehmed, rosmariini-tüümiani segused (vist?) ja mõnusaimalt aromaatsed.

Lubatud tomatid ja oad olid kenasti olemas. Hooajaliste köögiviljade rolli etendasid ilmselt koorega ja lagunemise äärele keedetud noored kartulid ning suvikõrvitsa-killukesed (nohjah, eks kuskil ole nende hooaeg juba kindlasti). Moodsalt närvutatud ja rõhke beebiporgand on üks paras veiderdus, mis peale visuaali ei paku mitte muhvigi maitsele, jäädes ülejäänud toidu suhtes paralleelseks nagu põhjapõder ja rulluisud. Isegi peenelt täispikkuses lõigatud paprikaviilak andis maitsemeeltele rohkem tegevust.

Kaste selle sügava mollikese põhjas vaatas nukralt vastu nagu hüljatud vaenelaps. No tahaks ju temaga tegeleda, aga vaata ei saa kätte ju! Katse kahvli ja noaga seda menetleda meenutab kurge, kes üritab supilusikast tilgakest kätte saada. Võtsin isegi häbenematuse kokku ja kasutasin selle leeme päästmiseks leivaviilakat. No lihtsalt liiga hea oli see kastmeke noh!

Kokkuvõtvalt. Supipöial on veidi hajevil, aga ajab end siiski püsti. Kalasupp see ju oli ja isegi päris hää, aga kui kirjasõna väidab taldrikusse ingverit ja tšillit, siis tahaks keel seda ka kinnitada ... aga näe ei kinnita! Praepöial on tublisti kindlameelsemalt kikkis, ainult et palub paid puhvetipidajaid oma sööginõude valik üle vaadata. Igatahes Viljandisse sattudes tasub siia asutisse sisse astuda ilmtingimata ja igatahes!