Tartu raekoja platsil aastakümneid tagasi jalutades võis vaid ohata – kus on kõik need väljamaa filmidest nähtud kohvikud, miks meil neid ei ole. Nüüdseks on aga puhveteid siia siginenud nagu koprapesi jõekallastesse, nii et üks nügib teist ja kolmas neljandat.
Üks väidetavalt vahemere hõngu pakkuv kobras ... või puhvet ikka on siin pesitsenud juba tublisti üle tosina aasta. Cafe Truffe edevavõitu nimi on ilmselt tuttav paljudele, aga minu pöidla poolt on ta veel seni torkimata. Parandame selle vea!
Pärastlõunaseks ajaks on heledad suureaknalised ruumid hõreda täituvusega ning kõik edasine toimub kaunilt ja kiirelt. Piiga vudib kiirelt ja naeratab armsalt, muutes ruumi veelgi helgemaks.
Esimeseks roaks tellin lihtsalt, ent seda intrigeerivamalt kõlava „Tomatine hakklihasupp“ (6.50). Mõnikord on lihtsaima roa valmistamine köögi kohta kõvasti kõnekam kui udupeene kolme kõrre ristisättimine taldrikul.
Napilt 10 minutit tellimusest ja lauda saabubki aus ja toekas kausitäis kuuma ning aromaatset tomatipunast leent, mida katavad peene tumedasäbrulise kihina kuivatatud ürtide kiht ja kuhilake ilumuru. Tihke leem on mõnusaimal ja virgutavaimal moel särtsakas, happeline ja vürtsikas, tasakaaluks köögiviljade magus foon ja tummine liharamm. Lisaks ohtrale hakklihale leidub siit korralikult pehmekspodisenud varssellerit ja pea lahustunud sibulit, hõõrutud tomateid ja õrnalt krõmpsjaid porgandiribakesi – selle viimase osise õigeaegse lisamise eest tuleb eraldi kiita!
Tõsi küll, aja jooksul selgub, et kuskil kausi sügavuses külitab hapukooreklomp nagu rott kartulisalves. Selle lisamine supile ilma küsimata on minu jaoks OK, aga ehk oleks mõistlikum siiski jätta see kunde otsustada, et kas ta soovib suptšikut kooreseks tuunida või mitte.
Teine moment – mingites komberuumides pakutakse supi kõrvale ka leivakest ... minu teada ka vahemere kant pole erand? Või jaa? Siin seda supikõrvast igatahes minuni ei jõudnud.
Kolmas – kulla puhvetirahvas, kui lauda istub vuntsinimene, siis võiks alati siia tuua virnakese salvrätikuid. Eriti kui see vuntsiline tegelane on nii veider, et ta supikest tellib. Pikemalt seletama ju ei pea, või jälle jaa? Kuigi lauda toodud söögiriistade all oli siin üks salfakas olemas, jääb sellest minusuguse sorguskarvalise isendi jaoks väheks J
Teiseks roaks proovin samuti midagi lihtsamat: seakaelakarbonaad chimichurry, värske kartuli ja grillitud tomatiga (12.00), mille saabumisajaks kujunes üsna täpselt pool tundi. Kuigi jah, lihtne on kõik enne ja peale chimichurryt. Peale guugeldamist tean, et see tavaliselt rohelistest murudest tehtud külm õlikaste on Argentiina päritolu ... iidne Vahemeremaa, eks ole. Aga maitsev ja vürtsikas oli see roheline kraam ikkagi.
Kõige muuga läk nüüd asi veidi nihu. Kui toidukirjelduses on kirjas „värske kartul“, siis ei oskaks oodata tumepruuniks ja mõrkjaks praetud jupikesi. Grillitud tomati asemel leidsin eest samamoodi ülepraetud paprika. Koosseisuvälised šampinjontšikud ja kale-kapsa lehetükid olid samamoodi ülemäärast kuuma saanud. Liha nägi küll kaunilt ja isuäratavalt grillitriibune välja, aga veidi kummine ja sama kõrvetatult mõrkjas. Pika peale tüütas see söemekk nii ära, et jätsin osa praest taldrikule.
Kokkuvõtvalt siis hinnang kahetine. Supipöial on püsti mis püsti, laksutab keelt ja kiidab kokka – vot see on üks õige keresoojendaja jahenevasse sügisesse! Praepöial aga vajub horisondistki allapoole, nihutab taldrikut endast eemale ja küsib, et kas pann ununes liiga kauaks tulele, kuidas muidu kogu talkrikutäis ühetaoliselt mõrkjaks muutus?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment