Paradiis (Pärnu)

Elav tuli kaminas ja õrn suitsuvine ruumis mõjuvad alati koduselt, kas pole? Noh vähemalt mulle, kes ma ahiküttega majades üles olen kasvanud.

Täpselt sellise õdusa olekuga tervitaski mind soojas vihmases sügisõhtus restoran Paradiis Pärnus. Linnasüdamest paraja jalutuskäigu kaugusel, aga siiski hõlpsastileitav, Riia maantee ja Rähni uulitsa nurga peal.

Hõlpsasti leitav küll, kuid suvehooaja järel pole neid otsijaid ning leidjaid just kuigipalju. Nii olin mina siin tööpäeva lõpusel ajal ainumas kunde. Kuid eks see olegi Pärnu vaikne võlu, mis mulle endal rohkemgi meeldib kui suvine võõraküllane melu.

Valisin siis supikestest hooajale kohase „Metsaseene supp krõbeda peekoniga“ (4.50). Ooteajal toodi lauda leivataldrik ürdivõiga, mis mõjus oma kooreses rammususes ausa ja värske vaheldusena enamikus kohtades pakutavatele määrdekreemidele/toorjuustudele.

Tosinkond minutit peale tellimuse andmist jõudiski lauale supike. Hmmmm, või oleks ausam öelda, et supikausis serveeritud seenesoust? Selline ilma seenteta seensoust. Sest ... oehhh ... see osutus olevat püreesupp! Menüüs näiteks ühe teise supilise nimes oli see püreestamine ausalt kirjas, aga siin ju ei olnud!?

Ei noh, ma ei ole ju püreesuppide põhimõtteline vastane, kõrvitsalist püreed teen koduski ise ühtepuhku. Aga restoranis, eriti kui pakutav on à la carte menüüs, siis mõjub see küsimusi tekitavalt. Noh ja sedasorti seenesupi puhul eriti – see kraam näeb peale blenderdamist välja ebamäärase, määrdunud pruunikashalli plägana.

Jah, tillioksakesed lisasid siia väikest värvikest. Jah, krõbedad (ja tõesti krõbedad!) peekoniribad andsid hammastele vähemalt mingi pidepunkti ning supile veidi tekstuuri. Aga ikkagi, miks ma ei võiks näha, mida ma söön?

Ja milles seisneb teine küsitavus – kuna see kreemjas tihe ollus maitses liiga soolaselt ja suisa superseenselt, siis ... kas siin pole seente asemel mängus mitte mingi valmis seenepuljong(ipulber)?

Aga olgu, kui see jauramine kõrvale jätta, siis maitse oli vaatamata ülemäärasele soolasusele ikkagi super. Väga seenene ja maitseküllane, üsna heas tasakaalus ja tummine. Kui kokk oleks siia kasvõi mõned praetud seenekribalad lõpuks peale lisanud koos peekoniga, siis ma ilmselt ei joriseks üldse.

Praevalikust tundus teistest põnevam „Seesamišnitsel“ (10.-EUR). Kohe tellimuse järel hakkas köögis matsuma lihahaamer, lubades oodata värsket kraami. Ja 25 minutit peale tellimist ta lauda saabuski – suur ja uhke liud, mille peamiseks elemendiks oligi tubli kahe peopesa suurune, pooleks lõigatud ja efektsesse kuhilasse seatud paneeritud liha.

Seesamiseemned lisasid krõbedale paneeringule efektset mustrit, leivataldriku kõrvalt tuttavad poolsulanud ürdivõi kettakesed pehmet rammusust. Liha ise oli kombekohaselt õhukeseks haamerdatud, pehme ja mõnusalt maitsestatud.

Lihatüki all peitusid keedukartulid, vanakooli hapukurgiviilakad ja punase sibula krõmpsud sektorid – klassikaline ja kodune kombo. Liua äärel salatilehekesel ilutses tumepunane kaunitar – peedi-mustsõstra-tšatni, mis maitses ehk ülemäära magusalt, kuid pakkus muidu lihtsusesse kalduvale praele ka väikese vau-efekti lisaks.

Kokkuvõte seekord säärane. Supipöial vangutab arusaamatuses pead, et „no mis värk teil selle blenderi-lembusega on?“, aga on maitseküllasuse eest siiski horisondist suti kõrgemal. Praepöial aga seisab ilma igasuguste vangutusteta üsna kindlalt püsti (umbes kella 11 peal), sest siin taldrikul oli kõik üsna ilus ja maitsev. Kui jätta püreesupi personaalküsimus kõrvale, siis seda puhvetit ma soovitan küll!