Umbroht (Tartu)

Tartu raekoja kõrval asuv kvartal on suuuur ja lai nagu Emajõe luht, mahutades endasse igatsugu kontoorasid ja puhveteid. Üks nendest jääb aga häbelikult kangi alla, kandes sama häbelikku nimetust Umbroht.

Et käes on juba sügise hakatus, siis pole suviti sumisevas hoovikohvikus hingelistki. Ja ausalt öeldes ka siseruumides on tööpäevalõpusel ajal sisse astudes lisaks minule veel vaid üks laudkond. Aga no seda ladusamalt kulgeb ju siis asjaajamine, eks ole?

Tõepoolest, seda teenendust saab ja tuleb kiita. Tütarlaps teab täpselt mida teeb ja loeb toidukirjeldused üles detailides ja ladusalt nagu plaadi pealt. Veidike ehk liigagi plaadi pealt, sest öelda oktoobri alguses „varajased ahjukartulid“ kõlab veidi kentsakalt, kas ei?

Menüü esitlus on ausalt öeldes veidi kummaline. Laual suurätiku all lebavad hallid papitükid näivad väsinud ja kulunud, ilmselgelt on nad siin olnud kogu suvehooaja. Samamoodi suvehooajast pärit on ka menüüs leiduv ainumas supike – külm keefirisupp (5.-EUR). Emmm ... no kuumal suvepäeval kõlab see ju kui karske ja karastav tervitus, aga vinget külma tuult täis sügises ei kutsu seesama nimetus esile just kuigi sooje tundeid.

Igatahes jõuab supike lauda juba 10 minutiga. Koos sellega tuuakse ka leib koos vägagi tähelepanuväärse võidega – kui preili poleks teavitanud et „musta trühvli või“, siis oleks seda aknakitiks pidanud J Igatahes maitses see kitt nagu päris mõnus seeneke, ehkki liigne sool kippus maitset varjutama.

Supi serveerimine väärib omaette lugulaulu. Taldrikus sõuab sinu ette miski, mis kõige rohkem meenutaks ehk vinegretti. Aga siis kallataks koos seletussõnadega samasse tühjaks ka keefirine leemeke ja – voila! – saab vinegretist supike!

Kurk ja õun ja peet – no puhas klassika, kas pole? Aga üks komponent paneb siiralt imestama ja tükk tüki järel uuesti üle proovima. Nimelt ingver. See tavapäraselt rõhke ja kiuline ning vängelt elujõuline jupstükk on siin esile toodud pehmel ja sumedal moel. Kuidagimoodi on õnnestunud marineerimise käigus saada ta umbes poolkeedetud kartuli taoliseks ja üsna leebeks, aga siiski äratuntavalt ingveriseks. Tšillikastme nireke ja kreemine keefirikaste seob kõik kokku üsna ja üsna mõnusaks tervikuks. Vaatamata esmasele skepsisele saab see supike minult küll kiita!

Teiseks roaks valin „Peipsi koha“ (15.-EUR), mille kohalejõudmiseks läheb tellimuse hetkest 25 minutit. Näitsik loeb taas selgitussõnad kaasa sellise põhjalikkusega, et jõuab taldriku lauda-asetamise jooksul rääkida ka sellest, kuidas sai see kalake praetud (põhiosa ajast nahapoolega ja viimased 10 sekundit lihapoolel).

Efektse kuhjatise tipus troonib valge spiraalina fermenteeritud valge redis – asjalik lisand nii väljanähemise kui ka maitsealustuse mõttes. Kala ise ... nojaaa ... 0-maitsestamise koolkond jääb minule siiani võõraks. Tera soola ja õrn valge pipra lisand ei teeks seda kala ju halvemaks, või ma eksin? Noh aga olgu, õrn valge kala on ehk üks neid asju, mille puhul ma olen nõus selle „puhta maitse“ kontseptsiooniga.

Ahjukartul nägi efektne välja oma krõbedate pruunide servade ja soekollase sisemusega ... aga no kardulas on kardulas. Enamasti. Nagu ka seekord. Kale-kapsa polenta ei kutsu esile mingeid emotsioone – lihtsalt soe ja õrnalt kapsamaigune pudruke. Ainuke asi, mida siin taldrikus sai süüdistaga maitsekülluses oli siidrikaste, ehkki ma pole nüüd kindel kas neiukese poolt juurde mainitud „käsitöösiidri kaste“ sellele nüüd mingit lisaväärtust omistas või läks juba veidi peenutsemise poole. Kastmeks keedetud kujul pole ju väga vahet, missuguste siidkinnastega ja kuivõrd täiskuuööl seda jooki algselt valmistati.

Kokkuvõte seega kahetine ... või isegi kolmetine. Teenenduskvaliteet oli super, puhas kiitus selle eest! Supipöial küll korraks küsib, et kas suvehooaja menüü jätkamine oktoobris on päris kohane, aga igatahes ajab ta ennast maitse kirjeldamise peale sirgelt püsti! Praepöial aga vajub horisondist veidi allapoole – maitsemeeled oles selle toidukorra puhul võinud jätta koju puhkama, mingit virgutust nad ei leidnud.