Inimene mõtleb, aga juhus juhib. Tahtsin mina Narva linna sees minna pöidlaga torkima ühte hotell/restorani, aga selle uksel laiutas silt, et kaheks päevaks on mõlemad suletud. Blinn.
Hea kamraad telefonis juhatama: „Bublikut oled Narvas proovinud? Uus viisakam pelmennaja Puškini tänaval.“ Ja kui sain kinnituse, et selles buublikus peaks suptšikut ka olema, siis seangi väikese ohkega sammud sinnapoole. Need korrad, kui mõni pelmeenipesa minu jalge ette on sattunud, pole ükski mingit erilist kulinaarset jälge mu mällu jätnud, enamasti funktsionaalse toitumise kohad kõik. Aga no lähem libistame keelega siis selle buubliku üle, et järsku ongi vsjoo vkuusno (nagu venekeelsetes puhvetites ikka ja alati oma toitude kohta öeldakse).
Kella neljases pärastlõunas on pisike ruumike täis lastega emmesid ja oi kui häid lõhnu! Kaneelisaiakesed ja pelmeenid – tuju läheb kraadike paremaks, et järsku seekord joppab millegi mõnusaga! Olgu etteruttavalt öeldud, et istumise lõpuks täitsid ruumi kuskilt köögist hoovavad piparkoogiaroomid, mis muutsid moodsas võtmes disainitud ruumi üsna õdusaks kohaks.
Supivalik oli paraku üsna ühetaktiline: „kõrvitsa püreesupp peekoniga“ ja „roheliste köögiviljade püreesupp krevettidega“, mõlemad 4.-EUR. Kuna see roheline kraam kõlab vähemalt huvitavamalt, siis nii valingi.
20 minutit hiljem asetataksegi minu ette poolviltu supike, saadetuna masinlik-väsinud sõnadega „prijatnogo appetita“. Hmmmm ... noh väljanägemisel pole laita. Balsamiconire, roheline iluleheke ja näpuotsatäis seesamiseemneid – päris kenake vormistus ju. Saiakuubikukesed eraldi kausikeses – mõistlik ja asjakohane lisand kreemsupile.
Aroomis pole peale balsamico midagi tunda, aga see lõhn on ju omaettegi mõnus. Maitses – peale balsamico pole midagi tunda – ja see pole enam üldse mõnus. Püree ise maitseb nagu ... noh nagu beebitoit. Turvaliselt ja tervislikult. Ehk siis peaaegu nagu ei kuidagi. Vist on siin brokkoli ja porru? Üsna maitsestamata kujul, vaid õrnalt soolaga tuunitult. Õhkõrnalt.
Koonerdamisi lisatud krevetikesed kausipõhjas jäävad supi suhtes paralleelseks nagu palmid ja polaarjoon. Et püreel mingigi struktuur oleks, kallan krutoonid sinna sisse, aga ega see maitset lisa. Proovin veidi soola ja pipart topsikutest lisada ... noh läheb pooltooni võrra elavamaks see titetoit, aga mingit sisemist ilu see asjale ei lisa.
Teiseks roaks said osutatud supiga harmoneeruvale „Pelmeenid krevettidega“ (5.80). Kolmkümmendviis minutit hiljem asetatakse taas poolpõiki needki minu ette. Nüüd juba ilma ühegi saatesõnata. Kuigi võinuks ju vähemalt seletada, et miks need pelmeenid on savikarva tumehallid. Ehk on nt tatrajahust tehtud?
Ahjaa, tellimise hetkel küsib noorik, et mis kastet pelmeenide juurde pakkuda, kas koor, majonees või adžika? Mina vastu nagu tuhm turist kunagi: „aga missugune võiks siia juurde sobida?“ Näitsik soovitab adžikat, et see sobivat iga asjaga. Noh nii siis nii.
Kümnekonna tumeda pelmeeniplönni peal laiutab umbes sama palju mingi kõvema laapjuustu laastu ja iluoksake. Umbes nagu teatud tavaruumis jõulupuu, kus ehteid on samas kubatuuris kui kuuske.
Pelmeeni taignakestake on tiba nahksevõitu (jällegi – on see nüüd tatrtajahust?). Sisemus maitseb üllatavalt kohupiimaselt. Kougin mõned ettevaatlikult lahti nagu kogenud sapöör ja avastan, et igasse pelmeeni on lisaks ühele (ühele, Karl!) tibatillukesele krevetikesele lisatud ka mingit kohupiimase olekuga ja maitsega juustulaadset kraami.
Adžika on magusapoolne ja mahe nagu meie kandis poodides pakutavad versioonid ikka, millel pole oma kaukaasialiku esivanemaga peale välimuse ja nimetuse suurt midagi ühist. Aga noh tõepoolest, ega nad leebet pelmeenikest halvemaks kah ei tee, sest oodatud krevetimaitset polnud sisuliselt olla nii ehk naa, selleks pidanuks neid pelmeenikesi keetma korralikult maitsestatud leemes.
Ehhh jah. Kokkuvõte tuleb seekord nukker. Supipöial keerab end solvunult krussi ja küsib etteheitvalt, et miks teda nagu beebit koheldakse? Praepöial imestab, et misajast pelmeene praeks peetakse? Väikelastega emadele on see armsa olekuga pesa ilmselt OK, sest iga maitse peale pirtsakad lapsed on siin ilmselt hea meelega nõus toituma. Kõhutäit otsival täisinimesel või maitseid jahtival gurmaanil pole aga sellesse puhvetisse asja. Ei mõista mina seda soovitada mitte.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment