La Dolce Vita (Tartu)

Itaalia köök on ilmselt üks vastuolulisimaid maailmas. Ühest küljest on ta üks populaarsemaid, kuid teisest küljest lörtsitumaid – pizzat ja pastat tuntakse ilmselt nii Alaskal kui Antarktikas, kuid enamasti mingite kummaliste tuletistena, millel on oma algupäradega väga vähe pistmist. Kolmandast küljest on sellel köögil küljes nii romantikahõngu kui kõikvõimalikke dietoloogilisi väärarusaamu.

Kahekümnekuuendaks tuleb tõdeda, et pole olemas vaikimisi ja garanteeritult häid või halbu rahvuskööke, vaid eelkõige sõltub see sellest, et kes ikkagi köögis askeldab ning mis võimalused tal käes on. Tartu kesklinnas olevas italianode pesas La Dolce Vita on näppupidi juures itaallased ise, kes toovad paljusid asju ka otse kodumaalt, nii et üldjoontes võib siin majas oodata autentset toiduelamust.

Argipäeva õhtul on võlvkeldri saalis rahvas piisavalt, kuid teenendus sujub siin sujuvalt ja seltskonnad vahelduvad kiirelt. Noored poisid-piigad libisevad kitsastes lauavahedes osavalt ja on meeldiv näha, et nad oskavad ka toitude kohta seletusi anda.

Esimeseks roaks valin „Zuppa del pescatore“ (MEREANNISUPP KALAMARJA, MEREKARPIDE, KAHEKSAJALA, SIBULA, TOMATIPASTA, SAIA JA KARTULITEGA; 7.50 EUR). Jõuan telefonis mõned sõnumid saata, kui juba 10 minutit peale tellimist ongi taldrik laual. Puhtvisuaalselt on pilt kenake – punases leemes hulbivad kuldsed saiatükid, mustavad merikarbid, roheline ilutaimeke – kõik see loob kena üldpildi. Aroom lubab rikkalikku kalamaitset ... mida aga ausalt öeldes ei järgne, lõhn on kordades mereanni-rohkem kui mekk. Leemeke on küll tomatitihe ja ürdine, kuid ausalt öeldes tuimapoolne, oleks siia juurde hirmsasti tahtnud tilgakest hapukat särtsu. Kalmaarikesed-kaheksajalakesed olid tiba kummised, karbisisud jällegi pisut ülemäära pehmed, sai jätab mind üldse külmaks – nii et ülemäära vaimustunud ma pole.

Teise roana valisin „Carne alla pizziolla“ (VEISELIHA TOMATIKASTMES KAPPARITE, OLIIVIDE, SIBULA, TŠILLI, MOZZARELLA JA PUNEGA; 14.-EUR). Piiga küsimise peale „aga mida lisandiks“ ei osanud ma ise midagi kosta, aga soovituse „Tortino de verdure“ (SIBUL, BAKLAŽAAN, SUVIKÕRVITS, TOMAT, KARTUL, TOMATIPASTA; 5.50 EUR) peale noogutasin sõbralikult, ehkki teadmatult. Noh nagu suur ja sõbralik koer, kes liputab rõõmsalt saba, ilma et täpselt teaks, mille peale ta seda teeb.

Ahjaa, roa valiku kriteeriumiks sai väga lihtne detail – see oli ainumas, mille juures oli kirjas „vürtsikas“ J 25 minutit tellimuse hetkest võttes oli lauas seegi. Või siis needki. Kaks taldrikut sisuliselt kahe omaette roaga – ühel siis see lihaollus ja teisel köögiviljad.

Ojaa – see valik oli nüüd küll hästi tehtud. Võib-olla see veiseliha oleks võinud minu maitse kohaselt ehk kribuke pehmem olla, aga see on juba norimine. Vürtsikas ja ürdine tomatikaste ning juust sidusid selle kokku oh kui heaks maitseelamuseks, mille kiituseks tõusis laubale mõnus vürtsihigi.

Ja jälle ning jälle tuleb hämmastuda, et kui erinevad võivad olla mõned lihtsad asjad. Need oliivid siin taldrikul maitsevad HÄSTI! Olen ikka aeg-ajalt oliive ostnud ning need pool-pettunult ära muginud, kunagist ammust ja esmast hääd maitsemälestust pole taaskogenud – aga siin ta mind ootaski taas!

Kõrvaltaldrikul olev köögiviljatornike väärib aga omaette lugulaulu ja kiitusehüüdmist! See maitses kui kiirkuumutatud suvi! Värske, kerge, õhuline, maitsev, mahlane ja üleüldse numpstükk!

Kokkuvõte seekord siis kolmetine. Supipöial uimerdab kuskil horisontaatasapinna läheduses nagu laineis langust. Praepöial on vägagi püsti, õhetades vürtsiselt ja õnnelikult. Täiesti omaette roa staatuses olev lisand ehk köögiviljahautis saab aga lisaks veel aupaugu ja sügava kummarduse – nii palju kui täissöönud isend kummardada jaksab. See puhvet teeb itaalia köögile au ning teda mõistan mina soovitada küll!




---




lugu ilmus siin