Nomad (Tallinn)

No on neil seal päälinna peenemates restoranides ikka kombed. Köök pannakse kinni siis kui tuju tuleb.

Et astun mina nii poole kümne paiku Rotermanni kvartalist läbi ja mõtlen teha oma selle päeva esimese söögikorra, kui selgub et esimeses kohas on uksed veel mitu-setu tundi lahti, aga vata süvva ei saa! „Et noh panime täna jah köögi varem kinni kui muidu.“ Et aga kuhu minna lähikonnas, kus veel saab? „Eee ... aga no proovige sinna.“ No ma siis proovin.

Astun sisse puhvetisse nimega Nomad. Kas teil veel saab? „Eee ... no kümme minutit on veel köök ehk lahti, tuleb kiirelt tellida!“ Olgu-olgu, tellin siis kohe kasssa juurest lahkumata ära, endal mantel veel seljas. Puhh.

Saal on hõre, peale minu on veel vaid üks sööv laudkond, kes üritab midagi juurde tellida, kuid neile juba öeldakse ära et kõik, hilja juba. Noh ju siis tõesti läks mul õnneks.

Esimeseks roaks võtan huvitavalt kõlava „Langustini supp“ (Langustiini bisque, jõevähisabad, roheline sibul, šalottsibul, sidruni ja toorjuustuga täidetud profitroolid; 8.-EUR), mille saabumisega läheb nii u 15 minutit.

Serveeritakse see kraam kaanekesega kausis, kus siis tahke kraam on kaane peal ja leemeke allpool – lahe mõte, kas pole? Tegelikkuses osutus see veidi halvaks mõtteks, sest kui olin kaanepealse leeme sisse lükanud ning tühja kaane enda ette lauale asetanud ... siis selgus et kaas oli alt plägane ning laua peale jäi inetu liimerdav plärakas, mida üritasin siis ise salvrätikuga kasida.

Leem ise oli aga tõepoolest maitsev, intensiivselt ja mererikkalt lõhnav, sama intensiivselt maitsev ja kreemine. Sibula ja murulaugu tükikesed koos vähilike kribalatega lisasid sellele supile visuaalset tekstuuri ja mõnusat krõmpsu värskust maitsesse. Pehme pisike saiake kreemise täidisega sobis päris kenasti siia juurde ja see maitsepilt sai ilus.

Teiseks käiguks valisin lihtsamalt, aga ikkagi maitsvalt kõlava „Krõbeda nahaga kanafilee puravikurisotoga“ (Kanafilee kookospiima marinaadis, risoto, puravikud, küpsetatud kirsstomatid, brokoli, parmesan; 14.50 EUR), mida pidi ootama ligikaudu pool tundi.

Paraku – tulemus oli mitu korda hallim ja tuhmim võrreldes suptšikuga. Ainuke ohhoo-hetk saabus brokkoli-õisikute maitsmisel, mis olid lahedalt krõbisev-kuivaks töödeldud. Risoto oli aus ja kreemine, kuid ausalt öeldes mingit seenest nooti mina selles ei tundnud. Kana oli ... noh nagu kanafilee ikka, kenasti elusa grilli suitsumekiga, aga ei midagi erilist. Parmesanike – jälle ilus. Omaette väikeses napakeses serveeritud juustukrõbuskid ei haakunud ülejäänud toiduga mitte kuidagi.

Kokkuvõte veidi pooleteraline. Supipöial on enam-vähem püsti, kuigi järgmine kord ma seda kindlasti ei telliks, sest supikaanekesest lauale jäävat plärakaid ei soovi ma enam tekitada. Praepöial aga jääb üsna lötakile, üldise mõrkjas-halli maitse peale ei oska kuidagi naeratada. Nii et väga ma seda puhvetit ei soovita.