Mida lähemale Raekoja platsile, seda turistikamaks muutuvad puhvetid. Mõned aga õnneks ka stiilsemaks ja ajaloohõngusemaks. Peppersack vastab kõigile nendele kolmele kriteeriumile ... kõige paremas mõttes. Olles aastaid tegelenud arhitektuuri-ajalooga, noogutan ma ringi vaadates tunnustavalt enamike detailide peale – siin on tõsiselt vaeva nähtud, taastamaks omaaegset õhustikku. Ülevaatamist väärib muuhulgas ka restorani veebilehel olev hoone ajalooline õiend – ausalt öeldes ei teagi, et mõni teine puhvet oleks selle tellimisega/ülesriputamisega vaeva näinud!
Ainuke halb asi selle keskaegses õhustikus on mõistagi hämarus – toidupildistamiseks on see üsna niru värk – aga no mis teha, oleks ka veider kui muidu stiilses interjööris oleks laudadel elektrilambid. Nii tuligi küünlavalguses klõps ära teha ... hea veel et kaupmees-isandail polnud kombeks peeruvalgel asu ajada :)
Talvisel ja tööpäeva lõpusel ajal oli maja hõredavõitu täituvusega, kuid seda ladusamalt kõik kulges. Ajastutruus maani kleidis daam võtab kiirelt tellimuse ja libiseb köögi poole. Hetk hiljem on ta tagasi, tuues lauale „maja enda kuklid ja küüslauguvõi“. Vattpehmed kuklid lõhnavad isuäratavalt ja see va küslavõi maitseb suisa imehästi ... ehkki mina oleks ise selle määrde jaoks killukest musta leiba eelistanud.
Esimeseks roaks tellisin „vürtsikas majasupp veiselihast“ (7.-EUR). Kui juba „piprakott“, siis olgu vürtsi ja vurtsu! Ei läinud vist viite minutitki, kui kausike lauale vupsas.
Oh sa poiss! Vaata see on nüüd üks supp mis ka supp on! Õrnpehmeks haudunud liha, kartul-sibul-paprika (olgu-olgu,need osised pole just keskaegsele Tallinnale omased, aga tühja sest). Selle toidukorra vundament, postament ja justament on leem. Ei, LEEM! Läbiva suurtähega ja matsakas. Ja vürtsikas. See ... noh teate ... see on vedel sült! Rammus ja tihe ja lihav! Justnimelt lihav! Ausalt öeldes kohe nii tihke, et hakkasin kahtlustama tärklisega tuunimist. Maanikleidisproua aga teadis seletada, et 7 tundi keenud leemes on lihtsalt seapõsk end puljonksi sisse laiali laotanud. Oi see on üks vahva mõte ja tegu!
Teiseks võtsin „Ulukivorst kartulipüree ja seenekastmega“ (15.-EUR), ka kenasti tšillimärgike kõrval ja puha. Roa kohalejõudmiseks läks 15 minutit tellimisest ja ka see oli muljetavaldav!
Terve vorstirõngas, mille krõbe koorik ja mõnus vürtsikas aroom tõstavad lihahimulise sööja vuntsid naerule. Tõsi küll, seda va vortsijuppi oli ilmselget liiga palju. Siia juurde oleks vaja korralikku mälumisaparaati, tundi aega ja kahte suurt õlut, et toime tulla, mina paraku pidin ühel hetkel alla vanduma. Ei noh, see vorst oli tõesti metsloomalihalikult tihke konsistentsiga ja mõnusaimal moel ürdine-vürtsine ja kõik ... ja mina ise pole ka just kõige kitsama taljega isend, aga palju on palju!
Kartulipüree ja seenesoust ja grilltomatid olid ju ka kõik toredad, aga nad jäid selle majesteetliku vorsti varju. Pärisin hiljem, et kas ka see nähtus on omatehtud, kuid see olla siiski Linnamäe lihatööstuses tehtud, 75% põdrasisaldusega ja spetsiaalselt Peppersacki jaoks tehtud.
Kokkuvõte on seekord täissöönud, rahulolev ja punapõsine! Supipöial kerkib kõrgele pea kohale ja ütleb: vaadake ja õppige, kuidas tuleb teha! Praepöial üritab täissöönud vatsa värvli taha ära mahutada ja ägiseb rahulolevalt ning püsti mis püsti on temagi. Seda puhvetit soovitan mina vägagi kõva häälega – mõni turistikas on õnneks ühtlasi ka kurjama hea köögiga!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment