Kriisiajal on ka mõned võlud. Need vähesed puhvetid, mis julgevad lahti olla, on suure tõenäosusega inimtühjad. Ehk siis kogu tähelepanu on ainumal kundel ning ka köök töötab vaid sinu jaoks. Kuninglik värk? Või siis mitte! Aga kõigest järgemööda.
Olen küll Narvas sage külaline, kuid näe kõiki toidukohti polegi veel läbi inspekteerinud. Hea kamraad viib mind läbi inimtühjade tänavate jalutama (noh, koera tal ju pole) ning kuskil seal elektrijaamade poolses linnaservas asubki üks vahva võlvkaareline tööstushoone, mille ühte otsa on rajatud Narova Grill House.
Sisekujunduse eest tahan ma seda asutist kohe kõvasti kiita. Laudadele ja akendele kantud sõjaeelsed Narva linnavaated on tõsine kummardus kohalikule ajaloole, puhvetil on seeläbi koloriit ning tegu ja nägu, mille eest tuleb tunnustada! Tõsi küll, kitšina mõjuvad saaliotsas paiknevad kaksik-kaminad (alumine seinale maalituna ja ülemine erkaanil hubisevana), kuid ikkagi – sisearhitektile respekt ja uvažuuha! (lugupidamine vene slängis – KT)
Supivalikus leidub seljanka ning no-otse-loomulikult ei lase ma seda sinna kaks korda kirjutada! Seljankat pean mina proovida saama! Väiksem ports maksab 3.50 ja see on tore – sest vaadake Narvas suudavad kohalikud sullerid pakkuda enamikes kohtades 3.50 eest tervet komplekslõunat! Ilmselgelt kliendi ja maksude arvelt, kuid mitte sellest pole täna juttu.
Kenakesti serveeritud suptšik (hapukoor mõistlikul moel eraldi napakeses) maitseb sama kenasti. Einoh, midagi luksuslikku siin kausis pole, kuid maitsetasakaalon täpselt selles nurgas kus ta olema peab, kenasti happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Värv, tekstuur, koostisosad – kõik just selline nagu enam-vähem ootad. Kahte sorti liha ja viinerikesed, sidrunilõigud ja oliivikesed. Tubli töö!
Praena tellin „Veise hakkpihv“ (grillitud köögiviljade, piprakastme ja praekartuliga; 9.-EUR). Nii umbes 20 minutit peale tellimust tulebki see minu poole ... ja juba paar sammu enne minuni jõudmist ma saan aru et midagi on valesti! Välimus on prael igati vinks-vonks ja restorani-vääriline, aga vabandust, see liha haiseb! Lõikan igaks juhuks kotleti küljest tükikese, nuusutan ja isegi ampsan ... oi kurat, see hakkliha on ju halvaks läinud! Mitte sellise tasemel et „no ma ei tea, see vist pole väga värske“ vaid ikka nii et kohe päris halvaks! Eraldan kamraadile ka tükikese seda haisvat kraami ning temagi kinnitab, et siin pole kahtlustki.
Nüüd siis tuleb positiivne osa selle negatiivi otsa. Ainsama kunde näokrimpsutust pandi tähele ja tuldi uurima. Kahe inimese käest tulevat halba sõnumit ei üritatudki vaidlustada, vaid pakuti kohe asendusprae võimalust.
Noh eks ma siis andsingi ka teise võimaluse ning tellisin tuurašlõki (15.-EUR). Läks jälle paarkümmend minutit ja kohal ta oligi. Grillitud paprika ja suvikõrvits on ilmselt selle maja lemmik-garniir ... no aga olgem ausad, et nad on ju head ja paslikud asjad grillimiseks kah. Kalakene maitses nii enam-vähem nagu ma tuura maitset mäletangi. Kõik oli kena ja kallist kalast saabki kalli toidu, aga erilist maitseelamust siit ei saa.
Kokkuvõte saab seekord olema kolmepöidlaline. Supipöial on üsna kenasti püsti ka kiidab, et seljonksi mõistavad need inimesed teha küll. Esimene praepöial on kuri ja pahane – ma saan küll aru, et rasked ajad ja kaup võib seisma jääda, aga no ma ei usu, et kokk ei tunne praadimise ajal halvaks läinud hakkliha haisu. Nii ei tehta! Kolmas ehk siis teise prae pihta suunatud pöial on horisondist kõrgemal, kuid ilma erilise entusiasmita. Kui nüüd kogu selle uperkuudi juures positiivi otsida, siis halvaksläinud hakk-biifšteegi eest vabandati, vastu ei kobisetud ja mõistagi raha ei küsitud, see on Narva teenenduskultuuri puhul juba kena asi. Aga ikkagi, mina ei julge seda kohta küll kellelegi soovitada!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment