Kas kujutate ette, et toitu saab tellida 170 km kauguselt? Et nii üleüldse selline võimalus on olemas? Et Narva-Jõesuust Tartusse toitu tuua? Et nagu see suur et ... et miks?
Aga vaata sellepärast et saab! Ja et restoran Franzia peast põrunud peakokk Indrek Kõverik teeb hulle tempe, millest telepurk räägib ja ajakirjad kirjutavad. Ja nüüd veab see kodanik veel oma toodangut sisuliselt üle kogu Eesti laiali – vot see on kohanemine ja ellujäämistahe! Miks mitte sellist ogarust toetada, seda enam kui tema poolt tehtav on ka kurjama moodi hää!
Pakitäie hind koos kohaletoimetamisega on 45.-EUR. Kallis? No ma ei tea, kuna tegu on 4-inimese peale mõeldud komplektiga, millest jagub pikaks õhtuseks istumiseks, siis kas ikka on? Mina igatahes võtsin selle ette juba teist korda!
Vaadake nüüd sellele pildile ja liikuge koos minuga ülevalt alla.
Üleval hõbepaberis on ribiplaat. Sihuke tubli kilo kaaluv jurakas, mis ongi paras ette võtta neljakesi. Piiiikalt küpsenud ja suus-sulav, imemaitsev ja kõigi lemmik. Kui kohe soojalt pole mahti kallale asuda, siis tee nii nagu kokk soovitab: „lase mikrouunis soojaks, et mitte kuivatada“. Mina lõikasin ribide kaupa lahti, määrisin grillkastmega kokku ja lasksin kiirelt üle süte. Urjuhh, kui rahule ma jäin!
Pruun päts selle all on odra-rukki-tatrakarask. Oi kui te vaid teaks kui hea see on! Nii hea, et seda ma tegin suisa ise järgi. Tiba magus ehk, aga selle ribi kõrvale ja eriti veel koos muude lisanditega sobib maruhästi.
Nüüd karbis sees vasakult paremale. Seda heledat karbitäit näete? See, mis on peaaegu et karbi endaga ühte karva? Minu meelest on see kogu komplekti kroonijuveel – (sametine, õuna ja sibulaga valmistatud) pekimääre, mida siinkandis kahjuks nii vähe kasutatakse. Ukrainas-Valgevenes-Poolas ja isegi Leedus teda leiab, siin aga ... ahjaa, setud kah vist kasutavad seda kraami leivamäärdena. Karaskiga koos umbehää!
Järgmine, kirjum karbitäis. Pašlõgin ehk ratatouille ehk köögiviljahautis – grill-liha kõrvale igati asjakohane suutäis, kus läbisegi paprika, suvikõrvits, porru ja juurseller.
See rohekas-pruunakas karbitäis – tagurpidišašlõkk. Et misasi? Jaa-jaa, kõigepealt küpsetatud ja siis marineeritud, karulauguga segamini. See kraam kaob ilmselt kõige kiiremini laualt.
Nüüd siis järgmine rida (karbist välja mõeldes), jällegi vasakult võttes. Kurgisalat – ka seda mõistab too puhvet teha teisiti! Hapukas-vürtsikas, pestosarnases mahlases kastmes, uhhh kui värskendav ja klaar!
Pasteet. Noh see on vast kõige lihtsam asi siin komplektis. Jah ta on mõnus, siidine ja maksane, aga kogu muu headuse ja paremuse seas jääb lihtsalt veidi varju. Igatahes jällegi karaskitükikesega suhu pista – mõõõnus amps.
Grillkaste. Hmmm. Kuidas seda nüüd kirjeldadagi. Kõige rohkem ehk meenutab pooltihedat vürtsikat õunapovidlot. Ilgelt hea povidlot. Omaette lusikaga limpsates tundub jällegi ülemäära magus, aga kui sellega liha kokku mäkerdada ja kiirelt üle tule lasta, siis saab hea karamellise kooriku. Noh ja sama hästi võid sa sellega omaenda järgmise grill-liha sisse määrida ja marineeruma panna, kuniks kõht seda pidurooga seedib.
Nii et seekord tuleks pöidlaid hakata hulgem varuma, kuid pigem ma koon need kõik käpikusse kokku ja sirutan kõrgele üles – sellist hullust ja ettevõtlikkust tuleb toetada, siis elame me kõik kuramuse kriisid üle!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment