Karantiiniaegadel tuleb ilmselt igaühel varem või hiljem kokku puutuda toidu kojukandega. Kuna siinjuures jäävad ära kõik need muud hinnangut mõjutavad elemendid nagu puhveti enda välimus, teenendaja naeratus või asjatundlik kommentaar roa kohta, siis hakkavad mängima hoopis muud tegurid.
Hinna ja toidu kvaliteedi jätan ma hetkeks kõrvale kui ilmselged parameetrid. Enamik inimesi tarbib niikuinii tubli talupoja põhimõtte järgi, et saaks odava raha eest kõhu kõvasti täis. Ei, selles pole midagi halba, aga mõnikord ju tahaks ka midagi enamat kui lihtsalt toekat ninaesist.
Esteetika! Vaata kui nüüd mõni puhvetipidaja suudaks tagada selle, et tema valmistatud toit poleks mitte lihtsalt tummine lobi, vaid et see näeks ka hea välja, oleks see kõva konkurentsieelis. Ma ei pea silmas, et supp peaks kindlasti ette toodama elegantses tirinas ja serveeritama kuldäärega taldrikus, kuid iga väike pingutus toob kasinates oludes seda suurema heakskiidu.
Tellisin mina siis seekord XO – Tartu nimelisest puhvetist. Suppe on sellistes kaasaviimis-menüüdes alati vähe ja enamasti kipuvad nad kõik tomatil baseeruma, kuid siin oli toredaks vahelduseks nähtus nimega suitusjuustusupp (5.10). Olin väga meeldivalt üllatunud, kui kohalesaabunud totsikus polnudki pelgalt ühtlase konsistensiga püree, vaid selles leidus ka porru, singi ja seene tükikesi. Ja ikka kohe ohtralt nigu suvitajaid Pärnu plääžil. Noh tõsi küll, seenteks olid seenelaadsed tooted nimega šampinjonid, aga asi seegi. Ja kõik see kokku maitses paganama hästi, kreemiselt ja juustuselt!
Teiseks roaks sai võetud „Veisekebabi praad“ (7.30), mille algseks koosseisuks oli märgitud „veisekebab, salat, kaste“, aga millele pidi kohustuslikus korras võtma lisandi – friikad või riisi. Oehh. No aga kui ma ei taha ballasti? Aga olgu, võtsin siis riisi.
Esimene emotsioon tumehalli karbi avamisel – oisapoiss, seda on PALJU! Selle portsuga võiks puulõhkuja korraliku lõunavahe pidada ja siis õhtuni edasi raiuda! Minusuguse klaviatuurtoksija jaoks on see aga sama hea kui anda eeslile päevanormiks ette terve silorull. Oehhhh.
No aga võtame selle silorulli siis pulkadeks lahti. Kebabiliha pole mind kunagi kuigivõrd vaimustanud, sama oli ka seekord. Jah, need pikad liistakad maitsesid ju hästi, liharohkelt, ürdiselt ja mõõdukalt pipraselt, aga omaette söömiseks pole see kraam siiski mõeldud, ikka pigem kuhugi wrapi sisse või pita vahele vms. Aga noh, see oli minu teadlik valik, võtta asi ette praena, mitte saiatäidisena, nii et pole midagi nuriseda. Kurkum-kollane riis oli kuiv ja tuim, kuid koos lisatud majoneesikastmega võis ju sedagi manustada. Kapsa-kurgi-tilli salat oli aga see-eest värske ja mahlane, kergelt happeline ja meeldiv lisand tuimavõitu kaaslaste kõrvale.
Kokkuvõte siis kolmetine. Supipöial on vägagi püsti, kiites suptšiku tegu ja nägu, kuid küsib ainult ebalevalt, et ehk oleks mõistlik menüüs öelda, et siin sisaldub veel seda ja toda? Mõni inimene ju miskipärast ei salli seeni ja teine porrut, eks ole. Praepöial jääb nii horisondi tasemele, sest selles portsus oli rõhutud liigselt kvantiteedile, muutudes lausa koormavaks. Aga spetsiaalselt selleks puhuks kruvin endale külge veel ka esteetika-pöidla. Et vaata kui selle supikese pinnale oleks visatud mõni roheline leheke ja prae keskele kasvõi mõni kirsstomatikene, siis naerataks kunde palju laiemalt, kas ei?
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment