Koronakriisist väljumise puhul tuleb ennast millegi erilisemaga hellitada. Chez André restoran sobib selleks täiuslikult – olgu seekord see juba ette ära öeldud!
Helistasin igaks juhuks ette, et küsida „kas olete lahti ka kohapeal söömiseks?“ ja seetõttu teati mind juba uksel vastu võtta. Minu jaoks oli laud kaetud saali ühte nurka ja teisele samal ajal ettehoiatamisega saabunud laudkonnale saali teises otsas. Minutike hiljem tuli üks paarike ja istus välilaudade taha. Kõik see kokku tekitas olukorra, kus ainus tööl olev kodanik, kes oli hetkel ka kokk ja ettekandja, paarutas pooljoostest mööda saali ringi ja kolistas köögis ning proovis ka kundejuttu ajada, vahepeal rõõmsa elevusega hüüdes „jeeee, mul on kolm tellimust!“
Alustuseks lauda toodud soojaks lastud nätskevõitu seemneleiva viilakad olid ehk veidi liiga magusad, kuid koos võikillukesega oli siiski mõnus algus-ampsuke.
Supiks valisin jaburalt lahedalt kõlava „Seenesupp maasikatega“ (8.-EUR). 20 minuti pärast tuli lauda kaanetatud kausike, mille sisuks vaatas kõigepealt vastu valge (piima-?)vaht, mis maitseb nagu eimiski, kuid visuaalse efekti tagab ikkagi. Pruun tihke, kergelt suitsune leem meenutab korralikult röstitud kontidest keedetud puljonksi ja maitseb imehästi ja täidlaselt. Seenteks olid küll šampinjonikesed, kuid väikese seenese varjundi suutsid isegi nemad maitsele lisada. Imepisikesed küüslaukillukesed lisasid mõnusa pähklise noodi ... ja siis tulidki need maasikad! Maasikad ja mustsõstrad ja jõhvikakesed. Jestas, kui lahe! See hapukas värskus sobis tõepoolest soolaka põhitooniga suht suurepäraselt. Lahe välimus, suurepärane maitse ja ootamatu maitsekooslus – vauefekt ja kunde rahulolu on tagatud!
Praeks osutus – nüüd juba teenendaja nõuandel - „Chicago steik veiselihast“ (24.-EUR), mida ta soovitas võtta medium-tasemel küpsenuna. Selle laudajõudmiseks läks ligi 45 minutit tellimise hetkest, kuid oh ei, ma ei nurise mitte üks tonks, sest kordan – kodanik müttas üksi kõike teha.
Efektsel pikal liual saabunud toidu esmaseks tore-hetkeks oli tagurpidi ja katkise jalga veiniklaas, mille all seisid püsti küpsekartuli sektorid. Oleksin pidanud pildi tegema hetk ennem seda, kui klaas eemaldati ja isuäratavalt lõhnavad ürdised segmendid külili vajusid. Krõbedaks kuivatatud kale-kapsa lehekesed, meeldiv kastmeke, liha alla peitunud grillitud klassika: paprika ja suvikõrvits. Juba supist tuttavaks saanud marjakooslus. Lihaleemes läbi küpsenud porknakesed ja india pähklid, mmm kui nämma.
Ja no see liha väärib omaette kiitust. Parimas küpsuseastmes, keskelt roosa, parajalt pehme ... no ehk võibolla veeeidi liiga soolane, kuid ikkagi lihtsalt imehästi lihasõbra keelt ja maksa hellitav. Et seda suutis teha ühekorraga kolme lauda teenendav ühemehe-ansambel, suurendab heakskiidu taset veelgi.
Kokkuvõte on käsiplaksutav ja rahulolev, see oli ausõna parim restoranikogemus üle tüki aja. Võimalik et selle rahulolu kruvis kaks kraadi kõrgemale vahepeale jäänud toidu-kaasatellimise-sunni-aeg, kuid igatahes on mõlemad pöidlad tipp-püsti ja kiitus tuleb nii heade toidu-ideede kui valmistamise ja serveerimise eest! Ja veel eriline tunnustus selle eest, et hetk enne väljumist küsisin saalis toimetava inimese käest, et: „teie olete siin restoranis kes?“ ja sain vastuseks: „omanik“.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment