Shakespeare Cafe (Tartu)

Vanemuise teater on üks vana ja väärikas asutus. Aga vaata selle tänapäevane ehituslik kehand on pärit kandilisest ajastust, ning sama kandiline koppel on ka selle teatrumi puhvet nimega Shajespeare Cafe. Tõsi küll, seda ruumi on nüüd üritatud tekstiilide, separeede ja armsate toolide abil veidi muhestada ... ja tulemus pole laita.

Peale katkuaega taasavatud puhvetis nimega Shakespeare Cafė on inimesi vähevõitu ning teenendus sedavõrra ladusam. Menüü on kohe kõpsti lauas, tellimus mõne minutiga antud ja väike naeratus pealekauba saadud.

Tõsi küll, väikese vihjena – leivakorvikese koos maitsevõiga võiks kohe lauda tuua, oleks kundel mille kallal nokitseda, eks ole? Seda enam et need soojad krõbeda koorikuga kakukesed ja soolakas ürdivõi olid päris mõnus kooslus, mis sest et nad alles koos supikesega lauda toodi.

Supikesi oli menüüs üksainumas, seega nii ka läks. Kookosene lõhesupp krevettide ja nuudlitega (5.40) kõlab natukese liiga turvalise valikuna, noh umbes nagu puudli võtmine koduloomaks. Ja täpselt selline 10 minutiga lauda ilmunud suptšik ka oli. Välimus oli efektselt kaunike – valge leeme pinnal närvutatud maitsemuru ja mõned värsked porruribad. Leem mõistagi kreemine, mõnusalt õrnalt happeline, kalaküllane ja heas maitsetasakaalus. Pisitellukesed krevetikekesed täitsid oma aromaatse funktsiooni kenasti ära, veidi suuremad lõhetükikesed, porgandikräbalad ja riisinuudlid. Kõik vinks-vonks ja ootuspäraselt hea.

Praeks valisin midagi kuninglikult kõlavat: Royal Blue seašnitsel (10.20). 25 minutit peale tellimist jõudis kohale ... oijeerum ... hiiglaslik vaagen. Noh olgu, šnitsel peabki suur olema. Aga see kogus friikartuleid, mis üritas ennast šnitsli alla peita nägi välja nagu jõehobu, mis üritab end kobrulehe alla mahutada. Väiksem aafrika küla elatuks sellest vist nädal aega.

No ma ei tea, sellist rooga oleks mõtet pakkuda teeäärses kõrtsis, kus käivad päristööd tegevad pärisinimesed. Noh ehitusmehed ja rekkajuhid jne. Aga pakkuda seda teatri kantiinis kõlab veidralt nagu ... no maitea ... nagu tuleks balletietenduse ajal lavale tunkedes ja keevitusmaskis pensionär.

Ah et mis see „Royal Blue“ siia puutus? See odavama otsa hallitusjuust oli sulatatuna šnitsli peale õhukese lapikesena määritud. Purgijagu hapukurgikesi. Poolik paprika. Ainuke positiivne üllatus tuli majoneesi-sinepikastmest. Oehh.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on mõistagi püsti, aga noh seda supikest oleks ikka väga keeruline ära rikkuda. Praepöial aga heidab end horisontaali, igavleb ja keeldub kõike seda ära söömast. Soovitamisega on samasuguseid kahetisi kohatisi raskusi. Ennast noobli cafe’na esitlevas puhvetis töömeheprae pakkumine on ikka väga kentsakas.

---

lugu ilmus siin