Sisseastumisel tabab pisuke üllatus - pool aastat tagasi alustanud asutus Marani pole endale saanud / tahtnud siiani sisse seada kaardimaksevõimalust!? Noh ütleme nii, et mõneti on taoline poliitika mõistetav, kuid kas pole see liigne luksus, kaotada sularaha mitte kaasas kandvaid kundesid?
Lämbevõitu suvepäeval on aga teisalt meeldiv teada saada, et asutusel on ka väljas istumise võimalus. Tellid letist, maksad ära ja siis astud uuesti samast uksest välja, et minna ümber nurga hoovis asuvate laudade juurde – see kõlab pisut kentsakalt ja kodukootult, kuid kuulge – istuda päikesevarju all õrna tuulekesega hoovis on siiski mõnus! Asjaolu, et see hoov pole just ülemäära tsiviliseeritud ja dekoreeritud, isegi sobib mulle, palju hullem oleks kui siia oleks autentsuse loomiseks riputatud plastmassist viinamarjavääte vms.
Esimeseks roaks valin „Supp hartšo“ (3,90), mis saabub lauda vähem kui viie minutiga. Kõik need, kes kuumal suvel kuuma suppi pelgavad, võiksid kasvõi korraks proovida – kuum leem aitab tegelikult seespoolt soojendades välist kuumust paremini taluda, vürtsist tulenev kerge higikirme otsaesisel annab aga lisajahutuse!
Suptšik ise pole aga midagi erilist. Kõik ootuspärsed komponendid on ju olemas – suurte tükkidena pehmekskeenud loomaliha, riis, porgand ja sibul, hakitud maitsemuru kenakesti pinda kaunistamas – kõik nii nagu peab. Leemeke on ka korralikult vürtsikas, kuid samas soola mõttes mage. See on mõistagi maitse küsimus, kuid soola-pipra-topsikesed võiks ju lauas igaks juhuks ikka olla, kas ei?
Veidi nurisema aga paneb aga mitte maitse, vaid leeme olemus. See pole mitte rammusa-tihke puljongi peale ehitatud, vaid õhuke ja vesine. Ei-ei, riisi ja muud massi on selles palju, küsimus on leeme enda konsistentsis! Ilma hea puljongita head suppi naljalt ei keeda.
Ja see detail, et supi peale raputatud muru pole koriander, vaid petersell, tekitab väikese etteheitva imestuse vist ainult vähestel. Paljude jaoks on koriander saatanast, kuid praegu, värske koriandri vohamise perioodil ootaks mina siiski seda „õiget“ maitsenüanssi. No kasvõi küsimise peale :)
Teise roa „Tšagalatš“ (grillitud sea seljafilee ribikondiga; 10.90) ooteaeg venib u 35 minuti peale tellimise hetkest. Külastajaid pole küll palju, kuid eks liha küpsetamine võtab veidi aega ka. Seni lisab suvisesse roidumusse mõnusat koloriiti kõrval-lauas oma puhkuseplaane tegev seltskond, et kuhu ja kuidas sõita ning kus kaua ööbida. Ilus noh! SUVI!
Oi aga kas teate kui efektne on see kraam, mis lõpuks lauda laekub! Puidust alus, mille tagaservas on hoidikud šašlõkivarda jaoks. Selle peale laotatud lavaši-linik, mille peal omakorda uhkelt ja kunstipäraselt laotatud liha, kartulid, marineeritud seened ja pärlsibulad, piprakaunake ja kurk-tomat. Liha kenasti kombekohaselt kaetud sibularõngaste ja granaatõunaseemnetega. Visuaali eest 12 punkti kümnest!
Liha osutub paraku tsuti liiga kaua kuuma näinuks. Ning mitte ehtsa söegrilli, vaid elektrigrilli kuuma ... aga noh need on need minu kõrgendatud ootused, mida ei saagi iga köök endale võimaldada. Samas on see liha hästi maitsestatud ja üli-efektselt serveeritud! Ja minu koriandri-ootused kattis kuhjaga tomatine kastmeke, mille maitses koriander selgelt domineeris.
Kokkuvõte tuleb pigem positiivne. Supipöidla asend on küll ebamääraselt horisondi kandis ujuv, kuid praepöial on püstipoolsem. Serveerimise ja ülimaitsva kastmekese eest kergitan aga üldhinnangu siiski otsuseni: seda puhvetit mina soovitan!
No comments:
Post a Comment