Otsides Tripadvisori kaudu, et mis Narva puhvetid mul veel torkimata on, jäi silma Sadama baar. Sellenimelist kohta aga ei tunne ei dr.Google ega ka kohalik kamraad, kellele ma helistan. „Ehk on see ikkagi RoRo“, pakub ta välja ... noh ja sinna ma ennast taksojuhil palungi viia.
Muuseas – taksondus on Narvas omaette teema. Kui veel hiljuti oli kõikjal linna sees sõidud ühetaolise maksumusega 2.-EUR, siis hiljuti toimus hinnatõus, hind on lausa kosmiline 2.50 J Aga vaata alla jõe äärde on alati kopkas kallim, kui varem oli see 2.50, siis nüüd 3.-EUR. Jõevaate eest ilmselt :)
Kesknädal ja keskpäev, kundesid pole just palju, kuid piigade käitumine/suhtumine on selline, nagu oleks tegu täismajaga ja iga kunde tuleb kiiresti ära menetleda, et vabastada kohta järgmisele. Kogu protsess toimub absoluutse minimalismi vormis, kui nii leebelt väljenduda.
Välilauad jõe ääres on armas värk, kuid taevane arm, kui laud ise ikka loksub nagu purjus meremees, siis võiks selle korda teha või välja vahetada? Õnneks teine, suurem laud osutub toekamaks ning saan enda arvuti sinna asetada, ootamaks tellimuse laekumist. Oodata pole aga midagi, juba mõne minutiga on esimene roog lauas.
Külm boršš (3.-EUR) – millal ja kus te viimati sellist asja nägite? (Tõsi küll, puhveti veebimenüüs ei leia seda, kuid päriselus täiesti olemas) Serveering on asjal toredake – puidust aluse peal saabub suptšik ja eraldi napakeses hapukoor, seda tuleb kiita, et osatakse need kaks asja lahus hoida! Samas oleks suvisele ajale kohaselt võinud ehk näpuotsaga hakitud rohelust supi pinnale puistata?
Peedipunane külm hapukas leemeke on ilmselt üles ehitatud mingile marinaadile, mis on väärt mõte. Kurk-peet-vorst ongi vist kogu koostis selle sees ... või on see siiski mitte kurk, vaid noor suvikõrvits? Veidi kuivavad huuled räägivad viimase variandi kasuks. Lihtne värk, ei midagi erilist, kuid pole paha.
Ja vaevu olen jõudnud asuda supi kooslusesse süvenema, kui saabub meelepaha. See tähendab, saabub teine roog! Kohe, ilma ära ootamata et kunde esimese käigu lõpetab!?! See, kas teate, on hoolimatus! Miks te karistate mind jahtunud praega? Et – oleme su raha kätte saanud, nähh, siin on su lobi, davai dasvidaanija?
Teiseks käiguks valisin maja kalleima roa ehk „Kiievi kotlet“ (7.-EUR). Ehhhh. Nohhh. Nomaitea. Paneeritud kanaliharull, mille südamikuks on ürdivõi – jah noh seda ta ju oli. Kuid see kõik jätab ikka väga odava mulje – kaks soojendatud rullikest, odav-friikad, maitsestamata segu hiina kapsast, tomatist ja kurgist. Ainuke asi, millele oli sisuliselt kohalik kokk ka midagi enda poolt andnud – külm majoneesikaste hakitud tilliga ... ja see oli ka hea!
Kogu protseduuri jälgis aga maailma kõige viisakam ja filosoofilisem hakk, kes saabus minu kõrvale piirdeaia peale. Ei lärmanud, ei üritanud tähelepanu tõmmata, toitu kerjata, varastamisest rääkimata. Lihtsalt vaatas ja ootas. Kui piiga minu eest taldrikud ära viis (sõnatult), siis lahkus ka hakk (sama sõnatult).
Kokkuvõte siis säherdune nukravõitu. Supipöial on umbes horisondi tasemel, kuid sedagi mitte niivõrd soorituse kui idee eest külma boršši pakkuda. Praepöial laskub aga horisondistki allapoole. Siinne köök on laisk ja teenendus hoolimatu. Seda puhvetit võib soovitada vaid koha ja jõevaate, mitte köögi pärast.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment