Tuesday, July 6, 2021

Vilde ja Vine (Tartu)

Mõni asi hakkab kohe algusest peale viltu vedama. Planeerisin mina ühte fäänsit restot külastada ... selgus et „täna oli see lahti ainult lõuna ajal, õhtul oleme suletud“. Seadsin siis sammud lähima vastandi – populaarse vana pubi võlvide alla, kuid astusin välja tagasi, kui selgus et neil pole menüüs suppi. Mina nii ei mängi. Minu pöial taha supelda!

Kolmandana jõudsin siis Vilde ja Vine terassile ... kus saan teada, et ka siin pole suppi!!! Oeeehhh. No teate, kauem ma seigelda ka ei viitsi, istun juba laua taga ja tellin siis midagi. Vaatame mis kulinaarsel saatusel mulle pakkuda on.

Esimeseks käiguks on valida soba nuudleid kanaga või loomalihaga, otsustan looma kasuks (Soba nuudli salat veiselihaga 10.-; aedviljad / ürdid / soolapähklid). Küsin piiga käest, et misasi on soba nuudel? „Eeee ... see on nuudel noh“ öeldaks kauni naeratusega.

Ooteajal tuuakse hästilõhnav magushapu leib koos maitsevõiga – täitsa kena maitsekombo, tuleb tunnistada. Lämbevõitu tuuleke sõidab üle paljaste varvaste, kõrvallaudkonna käimaõppiv titt vänderdab ringi ja naeratab sahmerdamise rõõmust ... elu on ikkagi ilus!

Nii u 15 minutit tellimisest jõuab siis kohale kentsakavõitu salatike. Püüdlikult ühele taldrikupoolele püstjaks hunnikuks surutud kuhjatist katavad rebitus salatilehe tükikesed, varjates toidu olemust nagu kreeka ärimees oma topelt-raamatupidamist.

Külmad tatrtanuudlid on läbi sommerdatud röstköögiviljadega ja ülemäära intensiivse salatikastmega, mille laimiselt hapu ja tšilliselt vürtsika uljusega üritab veelgi jõhkramalt mängu sekkuda kamalutäis soola. Vürtsid on minu sõbrad, aga kui kõik kolm maitsepedaali on põhjas, siis on asi pisut niru, sest see varjutab toidu enda maitse.

Nuudlite peal olev kiiret kuuma näinud ja seibideks lõigatud loomaliha on omakorda kaetud väsinud-rohelise ollusega, mis kõige rohkem meenutab sidruni-peterselli kastet (midagi chimichurry sarnast)... kuid mis on tehtud üsna ammu. Pole paha maitselisaja, kuigi värskena on see segu kordades meeldivam.

Kõik see kraam kokku pole paha, kuid enamik nuudleid jääb minust taldrikule – minu nägemuses pole eelroa funktsioon nuudlitega kõhtu täita. Supi vastu, mu armsad sõbrad, ei ole siin rubriigis võistlejat.

Piiga küsib veidi kohmetult, et kas toiduga on kõik korras? Vastan: olen valmis järgmiseks käiguks.

35 minutit peale tellimist jõuab kohale siis ka teine roog: „Veise flank steik 18.-; grillitud kartul / chimichurri / punaveinikaste / köögiviljad“. Tellimishetkel kõlab kohustuslik küsimus küpsusastme kohta ja minu traditsiooniline vastus: „nii toorelt kui julgete pakkuda“, mis kutsub esile veidi hämmeldunud naeruturtsastuse.

Asja pluss – lauda tuuakse üsna korralik lihanuga. Teine pluss – kogu toitu polegi üritatud vaid ühele taldrikupoolele üksteise alla peita, ehkki pigutus selleks on tehtud. Taaskord sellesama tuhmrohelise marineerunud ürdimassi alla jääb liha, selle alla omakorda köögiviljad, sinna alla omakorda kaste. Aga näe kartulid on siiski teisel taldrikupoolel, aitäh sellegi eest! Pakutava toidu visuaalne struktuur ei muutu sellest karvavõrki paremaks, kui kõik külakuhja laduda, kas te ei arva nii?

Üritan liha puhtaks kaapida ülalt ja alt külgehaakuvatest lisamaitsetest nagu koer takjatest. Teen mõned kontroll-lõiked ja jään küpsusastmega üldiselt rahule. See väga tihke ja rasvavaene lihatükk oleks võinud veelgi vähem aega, aga särtsuvamat kuuma näha, saavutamaks kena kontrasti pruunistunud pinna ja mahlase sisu vahel, aga ka praegune tulemus pole laita. Tõsi küll, liha enda maitset väga tunda ei õnnestu rohmaka ülemaitsestamise tõttu.

Grill-köögiviljasegu on alati minu lemmik: sibul, porgand, paprika, suvikõrvits, seened on mõistagi hea valik. Kas spargel nüüd siia juurde sobib ... aga no las ta olla. Intensiivsed kastmed kipuvad köögiviljade maitseid kustutama nagu mitte just kõige nutikam koolipoiss päevikust märkusi vildikaga üle sodides.

Kartulid jäävad minust maha nagu alati, ehkki möönan, et üks maitsmiseks ampsatud tükike kiidab – vähemalt need polnud väga palju üle soolatud!

Kõige lõpuks küsin näitsiku käes, et misasi siiski oli see roheline mass steigi peal? Vastus tuleb ebakindel: „pesto?“ Kui aga üritasin täpsustada, et mis ikkagi täpsemalt, siis oli neiu varmas pakkuma, et läheb küsib köögist ... aga ma olin juba minekul ja nii ta jäigi täpsustamata.

Neljakümneviie minutiga on kogu protseduur läbitud ja astun raske kõhu, kuid mitte just kõige helgema tujuga kuumavasse linna tagasi.

Kokkuvõte seekord kasinapoolne. Ma saan aru, et ma peaks hindama kiretult seda, mida pakutakse, aga teate, toiduelamus on ju emotsioon, nii et andestage see subjektiivne turtsatus – miks oh miks meie puhvetid ei viitsi suppidega tegeleda? No kasvõi laisale köögile omaste püreesuppidega? Supipöial uriseb pahaselt, olles sunnitud ümber kvalifitseeruma pastapöidlaks ning langetab end protesti märgiks ja ülemaitsestamist pahaks pannes horisondist allapoole. Praepöial tõstab end aga rõhtjoonest ülespoole, kuna peategelasega ehk lihaga oskab see köök siiski ringi käia. Tõsi küll, sellesama liha maitset varjates ehk ka siin ülemaitsestamise patu sisse langedes (mis on umbes sama halb kui alamaitsestamine). Seega, andke armu, kallid kamraadid, aga ega ma seda puhvetit ikka väga ei soovita küll.

No comments:

Post a Comment