Oletasite nüüd kindlasti, et niikuinii see va supipöial ronis seljanka sisse? Aga ei! Et kui juba on „Rukkilill“ ja menüüs on ka „eesti hernesupp“ (7.-EUR), siis see saigi valitud. Lausa ei mäletagi, kui mitu aastat pole kuskil selle vana tuttavaga kokku puutunud, seda suurem oli ootamisrõõm.
Ooteajal ei toodud küll lauale mingit leivakorvikest vm ootepalakest, mis on miinus. Samas aga kõrvallauda istunud daamile koeraga toodi koerasmuutide menüü, mis on ju lahe pluss!
Nii umbes 15 minutiga jõudiski kuldset leent täis kausike minuni. Jaaaa, kas teate, see lõhnas ja maitses nagu päris! No leemeke võinuks ehk suti tihedam olla ja ka äratuntavaid hernepoolkuid oleks võinud selles rohkem leida, praegu oli enamik nimeandjatest üsna püreeks laiali keenud. Aga vähemalt polnud see laisa köögi kombel üleni ära püreestatud, vaid ikkagi päris õige asi. Loomaliha tükikesed ja tangud andsid roale kenasti tekstuuri, maitsestamine oli asjakohane, soe spinatipirukake sobis siia kõrvale suurepäraselt. Nii et esimene elamus on täkkes mis täkkes!
Teise roana otsustasin minna siis sama eestilikku rada edasi ja võtta „mulgikapsad sealihaga“ (9.50 EUR). 25 minutit tellimisehetkest ning kohal nad olidki. Roa vormistuse ees tuleb kiita – ühest küljest oli see lihtne, ilma täppide ja triipudeta, kuid samas siiski oli sellele lähenetud kaasaegses võtmes – keskne element oli serveeritud muheda tornikesena, mida ümbritsesid kartulisegmendid, millest ühesse oli isegi torgatud väike sinimustvalge lipuke! :)
Toidu sisu osas aga ei saa paraku kõrgeid kiidusõnu lausuda, sest kapsa-tangu-liha-hautise maitse oli pläss. Hapukapsa enda toon lõi kõigest muust üle. Ei mul pole hapukapsa vastu kõige vähemastki ja ahjus küpsetatuna on see üleüldse super-roog, kuid antud koosluses ei võlunud see üldse. Kas oleks ehk päästnud hautisesse pandud sealiha või kapsa eelnev praadimine või paar pööret värskelt-jahvatatud musta pipart, ei oska öelda. Leebemaitseline majoneesikaste asjale rõõmu ei lisanud, olles nii ehk naa mõeldud kartulite dippimiseks. Marineeritud punane sõstar on huvitav lisand, kuid hapule kapsale veel haput juure pannes ei muutunud kah maitsemeel rõõmsamaks.
Kokkuvõte on seekord kahetine. Supipöial on sirgelt püsti, tuututab pasunat ja teatab laiale ilmarahvale – siin puhvetis osatakse suppidest lugu pidada! Praepöial on aga üsna horisondis pikali – lahe mõte pakkuda vanamoelist rooga moodsamas võtmes väärib ju kiitust, aga maitse kallal tuleb veel kõvasti töötada. Kuid üldistatult võtan ma seda puhvetit siiski soovitada, seda kasvõi supivaliku tõttu :)
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment