Pärastlõunasel ajal sisse astudes olin saalis sisuliselt ainumas klient. Suurtest klaasakendest hoovav valgus ja helge vaikne salongimuusika peidetud kõlareist lõid suurpärase atmosfääri. Esitasin letis oma tellimuse ja telefoniekraanil koronapassi (mida siis ilmselt sisseehitatud laserskänneritega piiga kiirelt kõlbulikuks tunnistas) ja istusin maha.
Imetlesin vaikselt vaadet ... kuni saabus esimene negatiivne signaal. Ettekandja tuleb ainukese kunde poole, käes kaks taldrikut. KAKS, Karl! Ühele inimesele, Karl! Korraga! Mujal linnades juhtub sellist hoolimatust harva, Pärnus on see aga pigem reegel kui erand. Ma mõistaks, kui personal oleks ülekoormatud tellimustest, et sellist viga tehakse, aga tühjas saalis!
Kordan siis jälle oina järjekindlusega üle – eeldades et ehk loeb seda ka Teatrikohviku seltskond ja võtab õppust – kahte käiku ei tooda korraga lauda! Mitte. Kunagi. Punkt. Sedasi tehes te näitate, et teil on kundest poogen, et las sööb jahtunud praadi, hea et talle üldse midagi ette antakse. Teine käik tuuakse lauda siis, kui ollakse veendunud, et klient on esimese käigu lõpetanud. Väike detail, aga näitab hoolivust kliendi suhtes. Oehh, räägi nagu seinale.
Esimeseks roaks olin siis valinud „prantsuse sibulasupp krõbeda juustusaiaga“ (5.-EUR). Nohhhh. Alustame sellest, et juustukattega saia ülessoendamine mikrolaineaahjus on väga halb mõte, sest tulemus on nahkne ja vintske. Mitte krõbe, vaid tallanahkne. Sibulasupp – njaaa, selmet olla kuldne ja karamelliseerunud, täidlane ja kreemine, on selle köögi nägemuses sibulasupp hapukas ja pruun. Noh ütleme et ta polnud halb, aga üsna maitsevaene, tehtud ilmselt lihtsa vee, mitte puljongi peal. Kõikvõimalikest nippidest, millega seda olemuslikult lihtsat talupoeglikku suppi saaks õilistada, ei hakka ma rääkimagi.
Teiseks roaks olin samuti oma kujutluspildis valinud midagi lopsakalt maitsvat: „teriyaki glasuuris sea sisefilee vokitud köögiviljadega“ (8.-EUR). Toidu sissejuhatus ehk välimus oli eeskujulik, värvirõõmus ja asjakohase dekooriga (must ja valge seesam annavad alati hea kontrasti). Sisu oli aga paraku üsna vastupidise märgiga.
Sea sisefilee on õrneim osa vennaihust, mille kohtlemine peaks olema delikaatne ja täpne nagu juveliiril, aga need kolm väheldast seibi olid üsna väärkoheldud. Üks jupp kolmest oli tõsi küll, üsna parajas küpsuseastmes, teine juba ülemäära kuuma näinud ja kolmas suisa kummiseks küpsenud. Selmet anda kiiret särisevat kuuma, oli liha saanud pikka ja aeglast sooja ... ning omakorda söömise hetkeks narrilt maha jahtunud.
Teriyaki glasuur peaks olema glasuur! Rõhuga sõnal rammus kleepjas kiht, mis katab lihatüki oma maitsve tihkusega – siin oli aga igale tükikesele lisatud tilgake kastet ennast, mitte aga glasuuri. Kas te teate, misasi on glasuur? Ei?
Vokitud köögiviljad olid ainsad asjad, mille valmistamise tehnoloogias ma ei vaidleks köögiga – kiiret kuuma näinud, prasjagu krõmpsjad, mitte toored või üleküpsenud. Aga – oh kurbust – nad olid maitsetud. Tsiba ingverit, mõni küüslauguke, seibike tšillit – mõne lihtsa lisnadiga saanuks selle maitsepildi säravaks. Aga ka siin oli köök otsustanud minna maksimaalse lihtsuse teed, mis paraku pole alati voorus. Alamaitsestamine on sama niru tegu kui ülemaitsestamine.
Kokkuvõte on seekord niru mis niru. Supipöial on mitte küll päris sorgus, kuid siiski pigem horisondist allapoole. Praepöial osutab aga üsna otsustavalt alla, noh kui mitte kuue, siis seistme peale. Kas ma seda puhvetit soovitan? Ei mitte – keskpärane köök ja üleotsa teenendus ei pane mind küll seda puhvetit enam külastama.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment