Leidmist ei teinud kuigivõrd lihtsamaks ka infoleti näitsik, kes suunaküsimise peale teatas püüdliku pehmeaktsendilise naeratusega, et „ootsee ja pjaremaale“, näidates seejuures käega vasemale. Noh vasemale ma siis läksingi, kuni lõpuks leidsin enne tagumist väljapääsu tibatillukese letikese, mis häbelikult nurga taha peitus.
Õnneks selgus, et lisaks leti ees olevale kahele pisilauakesele oli neil ka omamoodi rõdu, millel leidus kohta nii umbes paarikümnele inimesele. Madalas katusealuses ruumis lõugas küll kõlar otse pea kohal ja alt tõusis üles intensiivseid toidulõhnu, kuid pole viga, elame üle ja vaatame, mis sellel puhvetil meile pakkuda on.
Veebimenüüs nähtus küll vaid infovaene rida: „Päevasupp“ (2.00), kuid küsides selgus, et valida sai tervelt kolme nimetuse vahel, millest võtsin siis borši. Selle saabumiseks kulus napilt kümme minutit, mille jooksul jõudsin imetleda ettekandjapiiga oravalikku väledust, millega ta mööda kitsast treppi üles-alla sebis.
Supi visuaalne mulje paistis küll kenake. Sügavas mustas kausis olev ports oli küll ehk väheldane, kuid kenasti kontrastselt erkpunane. Omaette kiitust väärib see, et hapukoort polnud lärtsatatud toidu sisse, vaid seda pakuti eraldi kausikeses. Samas alustaldriku serval leidus ka soe, pehme ja magusavõitu saiake. Borši kodumaal Ukrainas on pampuškade pakkumine supi kõrvale loomulik osa ja seega tuleb vähemalt serveeringut pidada suurepäraseks!
Suptšiku maitse ja konsistents oli samuti vääägagi hea – piisavalt happeline, et hoida supi värv ergas ja panna maitsepilt särama. Peenelt lõigutud peedi, sibula, porkna ja liha hulgas köitsid pilku vähesed erkrohelised hakitud lehed, mis võisid olla nt peedipealsed või ka hapuoblikas (väga tavaline Ukraina köögis). Peatasin möödasibava ettekandja ja küsisin, et ega tal pole aimu, mis need olla võivad? Paraku aga selgus, et siin majas ei pakutagi koha peal tehtud sööki, vaid kõik tuuakse kuskilt kesksest köögist. Toidu kvaliteeti see nüüd küll ei vähenda – eriti supi puhul – kuid võimaluse midagi üle küsida nullib ära küll.
Praena valisin šnitsli, täpsemalt nii nagu veebimenüüs kirjas: „VIINI ŠNITSEL kartuli ja salatiga“ (veiseliha-versioon 6.90 eur). Tõsi küll jällegi selgus et veebi- ja päris-elu on kaks veidi erinevat asja. Tellimise hetkel küsis letitagune neid, et kas ma soovin ka liha kõrvale midagi, et vaikimisi kuulub sinna vaid salat ja kaste. Otsustasin segadusse aetuna bataadi kui lisandi kasuks (3.00), kuigi tegelikult olekski ju minu jaoks parim ilma ballastita praad.
Praetaldrik jõudis kena ajastusega – 20 minutit peale tellimist ning nägi välja kah päris kenake. Šnitsel ei olnud küll niiii lai ja latakas, nagu viini šnitslilt ootaks, kuid noh, teeme ennem hinnangut tutvust sisuga. Paneering irdus lihast, maitses veidi magusalt, kuid oli piisavalt krõbe. Ülipeeneks tambitud ja samavõrra pehmeks küpsenud loomaliha paneeringukihtide vahel oli asjakohase mõõduka maitsestusega.
Magus-hapu hapukapsas. Magus-vürtsikas kaste koosnes lihtsalt omavahel kokkusegatud majoneesist ja tšillikastmest. Kuna bataadid oli juba oma olemustelt ka magusad, siis hakkas see läbiv magusanoot juba tüütama, kuid õnneks polnud seda kõike just liiga palju ... pealegi sai ju bataadid kenasti taldrikule endast maha jätta (jälle küsisin veidi hämmeldunult endalt, et miks ma nad tellisin?)
Kokkuvõte sedapuhku mõõdukalt positiivne. Supipöial on vägagi püsti, kiites ukraina traditsioonide järgimise eest. Praepöial pole küll sama positiivselt meelestatud, kuid siiski pigm püsti kui pikali. Seda puhvetit võib soovitada küll – kaubakeskuse nurgakeses süües leidus pesake, milles on aja- ja rahakulu kenasti kooskõlas toiduelamusega.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment