Satun siia terassile vihmasel augustiõhtul, kuid vaatamata sellele on turistirahvast nii ümberringi sagimas kui ka laudade taga palju. Õnneks leidub vaba lauake ja vaatamata kiirele tempole toimub kõik edasine üsna ladusalt. Iga kord, kui toimub kliendiga kontakt, on ka selge, mida see maja eelkõige pakub – head teenendust. Kõik need seletused toitude juurde, väikesed vestlused, mitmes keeles visatud olmenaljakesed – kõik see võib ju olla õpitud, kuid jätab väga hea mulje. Isegi kui protsess võtab aega, saab see kõik kergelt andeks antud.
Esimeseks roaks valin „Krahwi metsaseenekeedus“ (7.40). Supi laudailmumine võtab 20 minutit tellimise hetkest, kuid tulemus on efektne. Serveerimiseks kasutatakse grapenit – keskaegset kolme jala peal olevat keraamilist potti, mille käepidemesse on lustlikult torgatud lusikas. Poti sisuks on tihke seenesupp, mille kreemises leemes hulbib eri fraktsioonis seenehaket, pakkudes mõõdukalt maitsestatud ja niiiii intensiivselt seenelikku elamust, et võib oletada ka mingit trikitamist ... aga see pole oluline – kogu supp kaob lusikakaupa ja mõnuledes jäägitumalt.
Koos supiga serveeritud soe ürdisaia tükike ja huvitavalt teraline-kohupiimane määrdeke on kah täitsa tore lisandike, kuid saiasöömine pole minu lemmiktegevus :) Määrde ürtide hulgas oletan piparmünti, kuna see segu mõjub kuidagi kargelt ja jahutavalt, kuid lauda toimetav noorsand ei oska seda väidet kinnitada.
Teise roana valin „Kalamarjamägi mooritud lõhel. Suure kuldse tera ja kuningliku mekiga lõhemari, hõrk lõhekala, panni kook juustu ja safraniga.“ (26.40) See kraam jõuab minuni 35 minutiga. Üsna kuninglik näeb see taldrikutäis välja küll, eelkõige tihkelt kalamarjaga kaetud kalapala tõttu. Veidi süvenedes paneb tunnustavalt noogutama see, et fileesse oli tehtud pikisuunaline sisselõige selleks, et seda va kalamarjakest mahuks sinna rohkem, mitte ainult õhukese kuhjatisena pealispinnale. Kala ise oli nullmaitsestusega ja nö „veriküpse“ (kui nii saab kala kohta öelda), kuid koos soolase üliintensiivse kalamarjaga moodustas see perfektse kombo. Kala ja –marja kooskasutamine on praktiliselt alati õnnestumise garantii ja nii toimis see ka nüüd.
Panni koogi nime all pakuti ümmargusi juustugratääne, mis maitse ja tekstuuri mõttes tundusid sisaldavat ka kartulit, kuid kartul ei peaks ju selles keskaegses köögis esindatud olema? Magus marineeritud salat pakkus jällegi ülitiheda maitseelamuse, millest parima osa andis pirni rõhke värskus. Isegi valged oad kastmes tegid imemõnusa kreemika paituse keelele ... ning omamoodi hoolimise musternäidisena oli noale-kahvlile lisaks prae juurde serveeritud ka lusikas, millega seda kastet taldrikult kätte saada!
Kokkuvõte saab olema nurruvalt rahulolev ja kõikekiitev. Supipöial on tikksirgelt püsti, tänades küllusliku seene-elamuse eest. Praepöial kummardab ja heiskab oma püstmasti suure lipu, millega teatab – see maja oskab nii ülihästi süüa teha kui ka seda parimal moel pakkuda. Vaatamata turismitulvale kestis kogu sooritus minu jaoks vähem kui tunni ning see oli parim tund sellest päevast!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment