Viimati kui Pärnus käisin, soovitati mul minna üle vaatama ühte uut kohta jõe ääres, nimega Kastrul. Hoooo, seda ei pea mulle kaks korda ütlema – Pärnu jõe äärde mille iganes rajamine on olnud ammu ja paljudel jutuks, kuid asja pole neist mõtetest enamasti midagi saanud.
Kuna oli endale asukoha selgeks teinud, kõndisin alguses pisut nõutult ringi, sest ... maja on küll õige, aga õiget silti jõe poolt vaadates silma ei hakka. Astusin siis sisse Kohvila nimelisse asutusse ja tuleb välja, et tõepoolest samas majas tagapool on ka otsitav puhvet. Olin 10 minutit tagasi avatud kohas vist esimene kunde, majarahvas sagis alles asju sättida, sestap küsisin, et kas võin ka õues istuda? Võib küll, kuulsin vastuseks, kuid see oli viga.
Tellimuse sain küll üsna kohe antud, kuid edasine läks venima. Esimeseks roaks valisin maja ainukese supi rameni (5.-). Piiga võttis tellimuse vastu, kuid kappas hiljem tagasi, et kas soovin seda kanaga või lõhega – valisin viimase ja jäin ootele. Alguses polnud väga vigagi – vaade jõele ning mereõhuga segatud jõelõhna nuusutamine aitas aega viita.
Supp jõudis minuni 20 minutit peale tellimist, mis on üsna kentsakas. Ramenit ei hakata keetma kliendi tellimuse peale, vaid tõstetakse kokku varem valmis komponentidest, või olen ma asjadest valesti aru saanud? Aga no olgu, kausitäis nägi välja kena vähemalt, visuaalse poolega on kõik korras.
Maitse osas aga – selle toidu peategija peaks olema puljong, millesse lisatakse siis nuudlid ja mis iganes lisandid. Ehk siis see peategelane peaks olema muljetavaldav ... aga see kraam ei olnud. Leige nii temperatuurilt kui maitselt. Nuudlid – noh need on nuudlid, mis seal ikka. Mõned lisandid – marineeritud sibul ja ingver, päikesekuivatatud tomatid ja suhkruherned – olid küll asjana omaette maitseküllased, kuid see ei päästnud suurt pilti. Ka lõhekala oli nullmaitsestusega, nii et supisooritus oli üsna ilmetu. Panin maitsvamad lisandid nahka, lükkasin kausi enamike nuudlite ja nüüdseks juba külma puljongiga endast eemale.
Ahjaa, veel üks pisike detail – rameni juurde peaks vaikimisi kuuluma pulgad, neid siin majas aga lauda ei toodud.
Ajapikku hakkas külm naha vahele pugema, tõmbasin õhukese tuulejope hõlmad endale tihedamalt ümber ja ootasin. Ootasin. Ootasin.
Kui täis oli saanud tellimise hetkest 45 minutit, tõusin püsti ja astusin ruumi sisse, küsimaks et kas mind on ära unustatud. Täpselt samal hetkel hakkas aga sama piiga köögi poolt liikuma, minu tellimus käes. Oehh, läheme siis pealegi tagasi jahedasse tuulisesse õue.
Praena olin tellinud veise sisefilee (15.-EUR). Välimuse mõttes oli jälle kõik üsna kenake, visuaalne struktuur kenasti välja mängitud, värviküllased köögiviljad, kaste ja liha kõik kenasti paigutatud ilma kunstilise ülepingutuseta.
Liha. Alustame sellest et mõnes majas küsitakse kliendi soovi küpsusastme kohta, siin ei küsitud. Mõnes majas tuuakse koos lihaga ka korralik lihanuga, siin ei toodud, hakkama pidi saama tavalise lauanoaga. See-eest lõhnas ja maitses see lihatükk kenasti elusa grilli järele ning küpsusaste oli üsna perfektne ... kuid vaatamata sellele polnud liha kuigi pehme, ilmselt oli eelnev laagerdusaeg liiga lühikeseks või suisa olematuks jäänud.
Veinikaste koos selles ulpivate seedermänniseemnetega oli päris kena maitsekooslus. Värviline lillkapsas, krõbe kalekapsas, närvutatud porgandiribad – polnud viga ju noilgi, kuid maitse mõttes neil midagi pakkuda polnud. Iseenesest mõistagi tore, et dekoor on pigem köögiviljane, mitte kartulikuhil.
Kokkuvõte on seekord jahe igas mõttes. Supipöial jääb horisondist kõvasti allapoole – maitsevaest ramenit ei oska ma küll kuidagi heaks kiita. Praepöial vaatab veidi rõhtasendist kõrgemale, kuid ilma liigse entusiasmita. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Nohhhh, nii pikka ooteaega ei olnud pakutav toiduelamus küll väärt.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment