Üks asjadest on puhvet nimega Da Vinci. Juhul kui plaanid sinna minna, siis väike soovitus – ära jää kohe sisenemise juures istuma, sest sel juhul oled sa letist väääga kaugel ja juhul kui on tööl vaid üks piigake, siis tuleb tal vaesekesel palju joosta ning sinul sedavõrra oodata.
Väljavaade on sellel puhvetil muidugi võrratu – suured klaasaknad ja paras kõrgus lasevad sul kaeda Tartu elavaima ristmiku sehkendamist, vana Turuhoone väärikust ja Emajõe äärset rohelust ... või siis antud juhul kena sügisest kolletust.
Esimese käiguna võtsin – kuna see on ju itaalia toidu pesa – väga itaalialikuna kõlava „Tomatisupp mozarella ja värske pestoga“ (7,95 EUR), mille kohalejõudmisega läks napilt viis minutikest. Suur madal kausitäis särtspunast püreed valgete juustu- ja tumeroheliste pestosaarekestega nägi välja väga atraktiivne. Kuum, uljalt happeline ja mõõdukalt vürtsikas leem lõhnas nii tomatiselt kui suutis ning ega selles ju väga palju muud polnudki kui kolmel moel tomatit – püreena, läbikuumenenud poolikute kirsstomatitena ning ka päikesekuivatatud variandina. Mozarella leebe kreemisus ja pesto meeldiv pähklisus sobisid siia juurde maailma parimal moel ning supielamus oli seeläbi üsna täiuslik!
Teiseks valisin mitte nende põhivaliku ehk pizzad-pastad, vaid rubriigist „grill“ roa „Grillitud BBQ seafilee da Vinci punase pestoga“ (9,95 EUR), mille peale näitsik teatas, et kuna roas ongi vaid need kaks komponenti, siis oleks mõistlik võtta ka mingi lisand. „Grillitud köögiviljad“ (3,50 EUR) kõlab ju sobiva variandina, kas ei?
Ooteajaks kujunes u 20 min ja kohalejõudnud taldrikut vaadates sai selgek, et ainult liha tellimine oleks olnud narr mõte tõesti – kitsas väheldane lihariba oli lõigutud juppideks ning kaetud pesto rosso’ga ning seda oli ikka napilt küll. Ausalt öeldes on minu jaoks antud juhul väike segadus, sest barbeque ja grill on seni minu väikeses valges peas moodustanud kaks eri saarekest, mille ühe hingetõmbega ja kokkukirjutatuna mõtestamine paneb kukalt kratsima.
Noh ja ütleme et see liha nüüd pani ka veidi kuklaga nõu pidama. Peale selle, et teda oli vähe, oli see veel ka üleküpsetatud ja kuiv, eriti otstest. Üskõik kui hea pole ka maitsestus ja lisandiks pakutud pesto, jääb osa lihast minust taldrikule. Tõsi küll, vähemalt oli lihanuga korralikult hambuline ja terav.
Samavõrra kui ma ei ole rahul lihaga, olen nüüd isegi väga rahul köögiviljadega. Ausa suitsu järgi lõhnavad paprika lohmakad sektorid ja suvikõrvitsa viilakad on mahlased ja mõnusad. Erilise kiidumõmina kutsuvad esile suured ja lopsakad sibulalohud, mis on samamoodi kuumas parasjagu karamelliseerunud ja kenasti maitsestatud – ausalt pole nii suurte latakatena serveeritud grillsibulat varem kohanudki! Rukola- ja peedilehekesed annavad kõigele veel ekstra värskusekihi ja suurendavad kiitmisindu.
Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial on ülimalt püsti, tomatipunane ja lehvitab Itaalia lippu! Praepöidlal on aga kahestumine. Köögiviljade osas tuleb öelda et tulemus on 5+, aga vaata liha mõttes läks see külastuskogemus küll üsna metsa. Nii et kas ma nüüd siis soovitan seda kohta? Nohhhh, võibolla kõige päris-päris itaaliapärase osas on nad supermeistrid, aga liha ma ei soovita sellest puhvetist otsima minna.
No comments:
Post a Comment