Paadunud sarimaitsjana ei saa ma aga oma keelt ja sõrmi talitseda ning panin võrdleva maitse-elamuse kirja:
Harilik „Üvasti grilljuust kitsepiimast“ – valge, neutraalselt „üldjuustuse“ lõhnaga; maitselt õrnalt soolakas, võine, koorene; meeldivalt kriuksuva tekstuuriga.
Suitsu – pruunaka tooniga, õrnalt hapuka (lepa-?)suitsuse lõhnaga; maitses meeldivalt ja leebelt suitsuse puudutusega, kusjuures lõhn on intensiivsem kui maitse; kriuks tugevam kui baasversioonil.
Karulaugu – rohekrähmune, läbikumavate roheliste tükikeste tõttu näib natuke “piimklaasjas“; lõhnas meeldiv hapukas-vürtsikas õrn noodike; maitse eelmistest intensiivemalt soolakas, karulaugu spetsiifiline noot on pigem aimatav kui tuntav.
Tilli ja küüslauguga – peenema rohelise krähmuga; aroomis viskab iga uue viilu lõikamisel alguses õhukese küüslauguse vine, kuid see kaob kiirelt, järgi jääb lõhn on kuivatatud tillile omane; maitse samuti õhu käes kuivanud tilli meenutav ja hästi leebelt soolane; lubatud küüslauku ei tunne isegi pikalt otsides, võimalik et kuumtöötlemise käigus avaneks see pool
Tšilliga – võrreldes oma roheliste vendadega on siin punast komponenti välimuses õige väheke, kuid maitses on ta päris meeldivalt ja veenvalt olemas. Tõsi küll, tšillirahva jaoks jääb ta ehk liiga leebeks ja mitte-tšilliusklike jaoks jällegi liiga vängeks? Aga igatahes võib kuumutamine selle juustu tšakrad päris vallale lüüa!
Suitsu ja tšilliga – punakam kui tavaline suitsuversioon, tšillikrähmuline; lõhnas tundub suits kuidagi „lihalikum“ ja lihavam; maitses jääb suits tšillile selgelt alla, kuid kahe peale kokku moodustavad nad selle sarja kõige võimsama kombinatsiooni; kriuks on suitsu näinud versioonil ka seekord tugevam
Üldistatult siis: kõige vingema maitseelamuse saab ootuspäraselt suitsu-tšilli versioonist, kuid oma nurga selles valikus leiavad nii õrnkeeled kui tulekummardajad.
No comments:
Post a Comment