Äsja avati puhvet nimega Humal, aga sellel pole mitte muhvigi ühist kultusliku nõuka-aegse Humalaga, selle tsentraalse õlletempliga, mis aegade ja olude tõttu on täiesti taastamatu nähtus niikunii. Teisalt jälle, niipalju neil kahel kohal siiski pistmist on, et uue Humal nimelise koha avas seesama seltskond, kes varem tegutses vana Humala asemele rajatud pesas nimega PolPo, mis nüüd siis omakorda kinni on.
Keeruline, eks ole? Igatahes tuleb lähtepunktiks võtta asjaolu, et Tartus on taas üle aastakümnete asutis nimega Humal, millesse legendaarse „vana Humala“ hõngu otsima minna pole mõtet. Ainuke õhkõrn seos on tahtmise korral asjaolus, et õllevalik on asutuses enam-vähem OK. Eraldi kiitmist väärib see, et mõlemad Tartu väike-pruulikojad (Anderson’s ja Pühaste) on kenasti menüüs esindatud.
Kuna valikus on ainult üks supp, mis paikneb rubriigis „lind“, siis selle võtamegi, onju. „Supp. Kana, Scotch egg“ (9.-EUR). Eee ... miks mitte „šoti muna“ või „muna šotipäraselt“?
Supi eel ega ka sellega koos ei tooda mingit leiba ega määrdekest, mis on üldiselt ühe resto puhul ootuspärane. Supi endaga läheb vaatamata tühjale saalile aega ligi 20 minutit, kuid see on mõistetav – mune šoti moodi ilmselt kuigi edukalt eelvalmistada ei saa, neid tulebki teha tellimuse peale ... vist? A mine tea, järsku tänapäeval tehakse ka neid kuskil poolfabrikaadina.
Igatahes kui kelnerihärra kõigepealt minu ette väheldase supikausikese asetas, kerkisid mu kulmud küll kahe sõrme jagu kuklale lähemale – midagi nii pisikest poleks ma oodanud. Hetk hiljem asetati sinna kõrvale aga omamoodi pesakeses lihav muna ning kulmud naasesid oma kohale, komplektina moodustas see juba päris veenva ja muheda koosluse.
Küsisin, et kas seda muna oleks mõistlikum supi sisse asetatuna süüa – herr oober teatas veidi ebalevalt, et vist tõesti. Et muidu kui muna lahti lõigata paberi peal, siis võib kogu see sisemine headus valguda pehmeks pesatäiteks oleva puru sisse. Foto huvides lõikasin selle siiski lahti ettevaatlikult pesa kattepaberi peal ning see nägi välja nii nagu peab – poolvedel munakollane ja roosatav lihaümbris kinnitasid, et see kraam on tõesti värskelt valminud.
Supike ise oli lihtne, kuid maitsev. Peenelthakitud klassikaline kolmik sibul-porgand-seller ja veidi suuremate tükkidena kartul ning kana kintsuliha ulpisid mõnusalt hapuka ja vürtsise leeme sees. Koos lihava munaga haugates tõusis lugupidamine köögi vastu – vähemalt supi osas teab sealne rahvas, mida ta teeb!
Praena tellisin rubriigist „veis“ nähtuse nimega „Härjasaba. Veis, kreemine linguine pasta, päikesekuivatatud tomat“ (13.-EUR). Tuleb tunnistada, et olin keskendunud suures kirjas nimetusele „Härjasaba“ ja olin üsna üllatunud, kui minu ette asetati taldrik pastaga. Vaadake, alati tuleb lugeda väikeses kirjas olevat teksti, onju :)
Igatahes nägi see 40 minutit oodatud taldrikutäis välja ... eee ... hipsterlik, kui nii võib öelda. Ega ma pole päris kindel, mida see tähendab, aga säherdune märksõna ronis pähe küll. Väheldane pastakuhil oli kaetud edevalt kolme värvi parmesanipuruga ning ilmselt kuivatatud kollase tomati naha tükkidega?
Kreemine pasta ja päikesekuivatatud tomatid olid täiesti olemas, kuid veidi nõutult hakkasin ma siis lubatud härjasaba otsima. Aga näe siin ta ju oligi – pasta sisse keerutatud pikad liimjad ja ülimaitsvad liharibad võisid ilmselt täiesti vabalt ka olla pärit saba küljest. Hetkeks mõtlesin, et 99% kindlusega pole see siiski härja-, vaid lehmasaba ja et kas „lehmasaba“ kõlaks kuidagi kulinaarselt kehvemini? Maitseelamust see siiski ei mõjutanud karvavõrdki. Ehkki kui ma oleks näinud et tegemist on pastaroaga, siis ma poleks seda ilmselt võtnud, ma pole nimelt kuigivõrd himur makaroni-õgard, eelistades pigem ehedat liha koos mingi värskema taimse lisandiga. Aga no läks nagu läks ... ja läks ju hästi!
Mis siis kokkuvõtteks öelda? Sellel puhvetil on veidi probleeme ootuste manageerimisega. Humala nimeline puhvet Tartus tekitab ootusi, millel pole lootustki täituda. Ainsa supi otsimine rubriigist „lind“ ei kõla loogiliselt. Härjasaba nime all pakkuda pastat väheste lihakribalatega tekitab vähemalt küsimusi, kui mitte pretensioone. Aga kas ma seda puhvetit soovitan? Jaa, sest supipöial on küll üllatunud, kuid püsti! Praepöial on teistpidi hämmeldunud, kuid toiduelamusega lõppeks siiski rahul. Nii et käige ja vaadake see uus asutis üle, küllap loksuvad asjad aja jooksul veidi parematesse pesadesse.
No comments:
Post a Comment