Willy baar (Pärnus)

Puhvetitel on kombeks koguneda parvedesse. Pärnus on kõikse suurem parv mõistagi kesklinnas, kuid kui hakata piki Riia maanteed liikuma, siis on kõigepealt tükk tühja maad, kuni jõuad Rähni tänava ristmikuni ning seal on siis selline väiksem ja hajusam parveke. Keset seda parve elab Willy baar. Elab juba aegade hämarusest saati ja kohaliku kogukonna toel.

Selles pisikeses punkris tunnevad kõik kõiki ning minusuguse võõra ilmumine põhjustab loomulikult uudishimulikke pilke. Kui baaridaam jupp aega leti taha ei ilmu, hõikab üks püsikas teda nimepidi välja. Järgmine siseneja saab „oma tavalise“. Kõik on lihtne ja kodune, aegamisi kulgev ja armas.

Lühike menüü sisaldab lapsepõlveroogade nimetusi ning hinnad muu maailmaga võrreldes leebed kui viimane suvise sooja tuule iil saabuvas sügises.

Ainumas supp: „Hapukapsasupp“ (2.50) ilmub lauale vähem kui 10 minutiga. Tulikuum kausitäis koolisööklast meeles olevat kraami, mida hipsteriurgastes mitte kunagi ei pakuta. Happeline, tihedalt tangune. Jah, liha on selles supis mõistagi vähevõitu, aga see-eest on kohal kõik need elemendid, mida leidus vanaema supipotis – loorberileheke ja pipraterad, pekikamarast rääkimata.

Erilist kiitust väärib tubli ports hapukoort, mida serveeritakse eraldi kausikeses (pange tähele - !eraldi! – mitte ei lärtsatata kohe supi sisse, võtke õppust!). Leivakorvikesega lauda toodud sool-pipar-sinep võimaldavad maitseid tuunida endale meelepäraseks. Supimaailmas on säherdune esitlus kõrges hinnas.

Praade on nimekirjas veidi rohkem kui üks, aga võtan esimese neist – kooreklops (3.80). 15 minutiga on lauas seegi – perenaisel pole kiiret, aga kõik toimub just õiges tempos. Ülipehme ja asjakohases maitsestuses sealihaviilak ja lihtne hapukas koorekaste pärinevad sellest samast vanaema või heas mõttes koolisöökla mälestuse aegadest. Kartul on päriselt panni näinud, mitte fritüüris pruunistatud.

Ainuke nurin selle maja pihta tuleb salatikuhilast. Kui kapsa-paprika-porgandisalat on valmistatud eile, siis täna ei tuleks seda pakkuda ka mitte kõige odavamas asutises, vesine ja plägane kraam ei ole ühestki otsast ahvatlev.

Kokkuvõte seekord napp ja positiivne. Supipöial meenutab lapsepõlve ja on õnnelik. Praepöial laidab salatiga narrimist, kuid muu osas on ka pigem leebelt meelestatud. Kas ma seda kohta soovitan? Teeme nii, et soovitamise asemel soovin sellele pisipuhvetile parem pikka iga ja rõõmu oma kogukonna hoidmisel!

---

lugu ilmus siin