Seekord sümbioseerusime Alatskivile, kus – ennäe imet – tegutseb suisa mitu toidupesa. Võtsime ette kõige teeäärsema – Kivi kõrtsi. Hämarduvas talveõhtus õdusesse pisikesse ruumi sisse astudes võttis vastu köögist hüütud „tere“ ja kahe ainsama kunde veidi imestunud pilk.
Eeee ... kõrts? Minu väikeses valges peas on kõrts midagi suuuurt ja ruumikat, siin paikneb aga lettide ja külmikute kõrval paar väheldast lauakest ehk umbes 10 istekohaga. Et kuidas see koht siin toimida saab? Nende 10 kohaga müüb päevas mõnikümmend praadi, kuidas selle käibega saab kööki ülal pidada? Või on nende põhirõhk kaasamüüdavate vorstide-sinkide-salatite jms valmistamine, mis kõik siinsamas lettides müügil on?
Teine tajuhäire – kuidas-kuidas on nii-nii pisitillukesel asutusel menüüs kaks suppi ja 10 praadi? Et see suur et, mitmed suuremadki kohad piirduvad heal juhul ühe supiga (kui sedagi) ja 5-6 praenimetusega? Mis valemiga see puhvet toimib? Aga jätame küsimused ja torkame keele ja pöidlad toidu sisse!
Esimeseks roaks valitud „Koorene sibulasupp kukeseentega“ (4.-EUR) osutus absoluutselt suurepäraseks! 8 minutit tellimise hetkest ja kohal ta ongi. Rikkalik metsaseene aroom õhkab kaugele ehedust ja jämedaid maitselubadusi, mis kõik saavad täidetud. Rammus koorene kuum leem ja röstitud sibulate krõbedus sobib selle metsanduse põhjaks parimal mõeldaval moel ja kokku saab ühe rammusa rahuloleva kiidu osaliseks! (ainult kahju, et vaatamata 4’le mobiiliga tehtud fotole oskasid nood kõik ühtemoodi hägused jääda).
Teine valik ehk „Haugikotletid“ (9.-EUR) saabub 20 minutiga. Noh välimus on roal lihtne ja pubilik, põhirõhk taldriku täitmisel on fritüüris tumedaks kärsatatud keedukartulitel, mida mina mitte kohe kuidagi hinnata ei oska. Lihtsamate köökide kustumatu armastus hiina kapsa vastu on majanduslikus mõttes arusaadav, kuid no sellest kraamist koos talviste kurgi-tomati-paprikaga ei ole lihtsalt võimalik midag maitsvat kokku keerata, isegi kui seda praavitada pestokastmega, nagu siinjuhul tehtud on.
Aga kui nüüd liikuda positiivsele poolele, siis roa nimeandja ehk „haugikotletid“ ise olid ikkagi väga ja väga head. Tänu sibulale ja ilmselgelt lisatud seapekile olid kotletid mahlased ning maitsvad, mõõdukalt kalalõhnased ning värskelt panni näinud. Riivitud kurgi baasile ehitatud kastmeke sobis siia juurde päris kenasti ning üldmulje paranes kõvasti.
Kokkuvõttes saab hinnang kahe-pooletine. Supipöial vaatab pimenevasse lumekrähmulisse taevasse ja ütleb aitäh võimalusele seda imelist seenesuppi proovida (tõlkes – supipöial on väga püsti). Praepöidlal on aga sisemine lõhestumine: roa nimiosa ehk haugikotlet on ju täitsa ponks poiss (praepöial pigem püsti kui pikali), kuid ballastiosa puhul vaatab pöial kuhugi alla põranda suunda. Kuid kas ma seda kohta soovitan? Pigem ikka soovitan küll – ääremaadel puhveti pidamine on nii hullult kiiduväärne tegu, et neid tuleb külastada ja tänada ikkagi! Ja muidugi aitäh kamraadile koos minuga ringi tatsamast mööda kaugema nurga puhveteid!
---
PS kuna selle puhveti letis olid mh müügis ka suitsulihaga verivorstid, siis ostsin kilokese kaasa. Oh satuline jutt, KUI head need olid, ma vist esimest korda elus sain verivorsti, mille kohta tuleb esimese asjana keelele sõna „mahlane“! Perfektselt maitsestatud, meeldivalt peeneteralise struktuuriga ja ilma igasuguse liialduseta justnimelt „suus-sulavad“. Oi vaata neid ma tahan veel saada!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment