Ränduri Pubi (Tartu)

Kui sa Tartus isegi mitte midagi ei tea, siis bussijaama ikka tead. No vat ja otse busijaama seest saab liftiga teisele korrusele sõita ning oledki Ränduri pubis. Mõnusalt rustikaalne sisekujundus ja soe hele puit mõjub selle raud/klaas-karbi sees esimese hooga üllatavana, kuid eriti külma talveilmaga seda soojema ja hubasemana.

Katkukontrolli läbimine oli siin viisaka põhjalikkusega, kahe näitsiku korraldamisel kujus kogu pooltäis saaliga puhveti teenindus kiirelt ja ladusalt. Rõõmu tegi ka see, et veebis leiduv menüü vastas tegelikkusele – tihtipeale unustatakse veebi- ja pabermenüü omavahel koosõlastada.

Esimeseks roaks valisin lihtsalt, koduselt ja armsalt kõlava frikadellisupi (4.50) – ilmselt iga koolisöökla ja vanaemaköögi põlisasukas aegade algusest saadik :)

Napilt 5 minutit peale tellimis toodigi lauale väheldane kausike. Ja mis sest et väljast väheldane, see-eest sisult oli kraam SUUREPÄRANE! Ausa rammusa leeme peale ehitatud supis oli ilus kõik! Aroom oli lihane ja ürdine, selline ninapidi kausi sisse vedav ja meelitav. Porru, porgand ja kartul hoolikalt ja just õiges suurusjärgus hakitud. Frikadellid eelneval praetud (sellest see hurmav praelihalõhn!), maitsvad ja mis peamine – neid oli palju! Kombekohaselt maitsestatud ja parasjagu kuum. Krõpskülma ilmaga sisse astudes ei ole võimalik selle maitseilu peale mitte vaimustada! Palusin ettekandjal minu tänu ka kööki edasi öelda, sest see supp oli seda väärt!

Teise roaga - Suitsune seasisefilee (Seafilee, BBQ kaste, praetud sibul, grillsalat, ananass; 10,50 €) läks samuti kiirelt, vaid 15 minutit tellimusest. Alustame meeldivaimast otsast – karamelliseerunud sibulad olid värskelt näinud korralikku kuuma, krõbeda servaga ja värsked. Grillkaste maitses sügavalt, rikkalikult ja magusvürtsikalt, kuid ma olen üsna kindel, et see pole mitte kohapeal kokku keeratud, vaid valmiskujul soetatud kraam.

Õrn fileeliha oli nõksa liiga palju kuuma näinud, ühel tükil võis veidi aimata roosat värvi siseosa, kuid üldiselt oli liha kuivavõitu. Ränduri kartulid ehk koorega väikesed plõnnid nägid efektsed välja, kuid noh ... kartul on kartul enamasti. Talvistest köögiviljadest segusalat saaks hästi maitsta ainult mingi vinge õlikastmega, mida siin polnud. Eriti rääbakas oli aga see tuhmkollakas ketas, mida maitsmisel võis pidada nt konservpriniks, kuid mis üritas ananass olla – aga noh see pole otseselt just köögi süü.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on siiras sillas ja püsti ühekorraga, kiites ülivõrdeliselt oskust teha ülilihtsat rooga nii uskumatult maitsvana! Praepöial aga seda vaimustust ei jaga, võbeledes kuskil neutraalse horisontaalasendi juures, naeratades vaid karamelliseeritud sibulat meenutades. Võttes aga arvesse, et tegu on bussijaama puhvetiga, mille suhtes võiks rakendada madalate ootuste mõõdupuud, siis võib seda puhvetit siiski soovitada. Ja seda suppi võib kasvõi omaette maitsmisväärsusena otsima minna!