Von Taube (Purtse)

Purtse kindlust tead? Ei tea? Oi seda tuleb minna vaatama, maja sisse kolama, mööda rämejärsku treppi komberdama, ammulisui kaminaümbrisi vahtima ja muudkui pildistama ning pildistama. Noh ja siis muidugi ning eelkõike restoranis keha kinnitama!

Kui majapildistamisega on asi lihtne, siis toidupidlistamise osas peab puhvetipidaja veidi mõtlema, et kuidas teha nii, et keskaegsele linnusele omane kasin valgustus ning musta värvi lauanõud kogu toiduilu endasse ei neelaks. Peale pikka susserdamist ja vahepeal lausa peale kahe mobiiliga lisavalgust andmata oleks pildimaterjal suisa saamata jäänud. Aga vaata kõik muud reklaamikanalid võib üks puhvet ära unustada, kuid kliendi toidupildid peavad tänapäeval olema!

Esimese käigu puhul lasksin end kõhklemata puhvetipidajal ümber veenda ning esmase valiku asemel sai selleks „Koorene kalasupp mädarõikaga“ (7.-EUR). Et olla maja parim ja puha. Kuna seekord toimus söömine vestluse ja maja imetlemise saatel, siis ärge pahaks, aga laudatoomise aeg jäi fikseerimata mõlema käigu puhul.

Supike osutus tõepoolest muljetavaldavaks, eelkõige sellesama mädarõika kasutamise tõttu. Uljalt särtsakas ja enamasti meie kodumaises köögis alahinnatud mädarõigas sobis koorese-köögiviljase leemega suurepäraselt. Olemuslikult kohustuslik sibul-porgand, päris ehtsad loorberilehekesed ja pipraterad lisasid siia autentsust. Ainule häda, et kogu see vurtsukas ilu varjutas sisuliselt olematuks kala enda, aga ehk siin päästaks mingi jõulisema maitsega vee-eluka kasutamine, olgu selleks kas kalmaar või mõni karbiloomake? Või ehk angerjas?

Teise käigu valikul polnud muud vaja kuulda kui et „veisepõske on ainult üks ports järgi“ ja nii saigi tellitud: „Kauaküpsenud veisepõsk, pastinaagikreem, hautatud punane kapsas, veinikaste“ (18.-EUR).

Koheva-rohelise-krõmpsuva kuhjatise alt tuligi ilmsiks eelkõige peategelane ise, kiudhaaval lahti voolav veisepõsk. Pastinaagikreemi mõnus pähkline mõrkjus koos mõne vinnutatud laastuga samast juurikast sobis siia juurde päris kenasti. Punase kapsa hautis oli ehk veidi mitte-midagi-ütlev, kuid intensiivselt karamelliseks keedetud magus-hapu kaste pani kõik kokku kenasti särama, nii et ka see üdlmulje sai igati positiivne.

Kokkuvõte on antud juhul mitmekorruseline. Esiteks – juba arhitektuurne kehand kui selline on absoluutselt kohustuslikult nägemistvajav mulje-avaldaja, olgu selleks väliskülaline või siis kodumaine ignorant nagu mina, kes polnud varem siia sattunud. Teiseks juba toit ise – nii supi- kui praepöial on vägagi püsti, ehkki vast mitte „vaimustuses ettekantud palast“ (kui tsiteerida klassik Kopvillemit), kuid igatahes piisavalt kiitvad, et seda puhvetit siiralt soovitada.