Mood (Tallinn)

Vabaduse platsi ääres paiknes Wabadus. Nüüd on selle asemel Mood. Kõik on aga nii samamoodi, et ma igaks juhuks lausa kontrollin, et kas ma seda puhvetit juba kirjeldanud ei ole? Kuna ikkagi ei ole, siis käärime aga käised üles ja paneme pöidlad võitlusvalmis.

Tööpäine lõuna-aeg, olen üks esimesi sisseastujaid ning saan tellimuse kiirelt antud, minu järel järjest uued sisseastujad saavad leti tagant üha pikema ooteaja hoiatusi (algul 15-30, hiljem juba 30-45 minutit). Et ainult üks kokk olla köögis ja tellimusi palju. Enamik siiski lepib ja jääb ootele.

Supimenüüst vaatab vastu sama pealkirjaga roog (pardilihaga boršš), mida ma siin kaks aastat tagasi teise nimega puhvetis sõin. Soovin tellida midagi muud, kuid „Homaari bisque“ on otsas. Pagan. Noh võtan siis väikese ohkega „Puraviku kreemsupp“ (7.-EUR) ja jään ootele.

15 minutiga toodi lauale suuuur taldrik, mille äärel ilutseb miski, mis meenutab kõige rohkem ehk kõrvetatud merekäsna ... noh matšalkat noh :) Kui küsin, et miiiisasi see on, siis satub noormees segadusse ja lubab järele uurida. Tema kaunis pükskostüümis daam-kolleeg üritab seda kuidagi seletada: „noh selline tainas tuuaksegi“ ja üritab mingit nimetust välja hääldada, kuid jääb hätta. Lõhna ja maitse järgi öeldes – ei, sellel polegi mingit maitset. Lihtsalt nagu täiesti maitsetu niitnuudel. Aga see-eest efektselt karvane ja krõbisev. Ning lauale pudisev. Väga pudisev.

Supp ise aga ... ehhh ... täpselt nii igav nagu ma arvasingi. Jah, maitsev, seenene, aga igav. Püreesupp, ma ütlen. Taaskord kinnitus minu eelarvamusele, et enamasti on püreesupi valimine kindlustatud „mehh“.

Prae ootamisega läks kurjama kaua – 50 minutit (ehkki mulle ei lugenud keegi ette hoiatust ooteaja pikkuse kohta). Mõtlesin juba 45 minuti pealt küsida, et kas mind on unetatud, kuid kuna õnneks seekord aega oli, siis mõtlesin, et lasen asjadel oma loomulikku rada tiksuda.

„Kohafilee; hernekreem / röstitud juurseller / koorene laimi kaste / forellimari“ (18.-EUR) nägi kena välja küll. Kala ja kalamarja kooslus on enamasti kindel edulugu, nii kasvasid ootused kõrgemale. Kalake ise oli kenasti kiiret ja korralikku kuuma näinud, nahapool kenasti krõmps ja teine külg just täpselt paraja jume peale saanud, mõõdukalt ja ainult soolaga maitsestatud – nii et kala ise oli hea.

Erkroheline hernekreem maitses ... hmmm ... toore hernejahu järgi? Kõige huvitavam osa praest oli kala alla peitunud pehmed, soojad ja helevalged juurselleri tükid – huvitav, kas neid oli rõõsas koores või piimas keedetud (roa kirjelduses oli kirjas „röstitud“)? Kalamari osutus aga jahmatavalt maitsetuks, tekitades hetkeks isegi kahtlust, et ega pole tegu odava imitatsiooniga nn meremarja näol. Kuid ei, mõned marjaterad plaksatasid siiski keelel katki hea ootuspärase küllusega, kuid selle kõrval enamik muid olid tuhmid ja plastised. Ja roa lõpetuseks tabas kõige viimast kalatükki ampsates terav torge igemesse – jäme kalaluu tükike on küll viimane mida restoraniroast ootaks.

Kuidas siis asja kokku võtta? Supipöial jääb horisondist tiba allapoole – peale vau-elamuse praetud matšalkast pole siin millestki rääkida. Praepöial tõuseb neutraalsest horisondist natukese kõrgemale kala õige kohtlemise tõttu. Kuid kas ma seda kohta soovitan? Võttes kulutatud aja ja raha korrutise koos kõhnakese maitseelamusega, siis tulemus pole just kuigi innustav.

---

lugu ilmus siin