Kohvik Rein (Tallinn)

Poolel teel Tallinna bussijaamast Raadiomajja kõmpides jääb Tartu maantee nuka peal jalgu üks lauake ja toolike, mis markeerivad poolkeldris paiknevat toidupesa nimega „Kohvik Rein“, mida küll sildi järgi oleks väga lihtne meeste juuksuriks pidada. Lakooniline, aga kenake interjöör, paarkümmend istekohta, mis äripäeva lõunasel ajal osutuvad üsna kiirelt täituvaiks. Letti ja saali haldav noor daam saab oma tööga krapsakalt ja kenasti naeratades hakkama, nii et esmamulje on igati soodne.

Supivalikul vaatan päevapakkumisest mööda ning leian menüüst rea „vürtsikas kana-nuudli supp“ (6.00) ja selle juurde jäängi. Tellimise juures esitatakse küsimus: „kas soovite suppi esimesena?“, mis ühest küljest ajab mind alati kergelt segadusse (sest kas on neid, kes praadi esimesena tahavad?). Kuid samas on see ka hea, et vähemalt ei tooda kahte käiku korraga lauda.

Supikese saabumiseks läheb 20 minutit, mille jooksul mitmed päevavalikute tegijad jõuavad naaberlaudade taga juba nii toidu kätte saada kui ka lõpetada. Aga ei sest pole hullu ühti, minu enda valik oli võtta valik nö päris-menüüst. Ja supike oli ootamist väärt!

Mõnusalt hapukas-vürtsikas kuum leem oli minu skaalal küll leebeke, kuid kausi lõppedes sai nina siiski vesiseks ja see on hea märk! Poolik täpselt õiges küpsusastmes muna, nuudlid, sibulalõigud – kuulge, see supp on ju ramen! Ainult et parem kui enamasti rameni nime all pakutavad leiged kausitäied. Pinnale puistatud ilumuru ja röstitud india pähklid lisasid siia ka kenakese tekstuuri, nii et üldhinnang esimesele käigule läheb positiivsena kirja.

Teise käigu valimisega tekkis hetkeline raskus, sest pabermenüüs olid kirjas ainult erinevad kausiroad, mida leti tagant seletati lahti kui „noh nagu salat, ainult et soe“. Mina vastu, et aga kas prae moodi asja siin majas ei pakuta? Siis viibati seinale, et päevapakkumises on küll „Kanafilee, kartulipüree parmesani kappari & värske salat“ (6.50). Nohh, kanafilee kõlab küll igavalt, aga veidralt sõnastatud kartulipüree jällegi põnevalt, nii et selle võtangi.

30 minutit tellimisest hiljem saabubki siis oodatud taldrik, mis näeb välja üle ootuste hea. See tähendab et kanafileest vaatab välja tiivanukk ... ja see on ju ootamatu! Põhimõtteliselt on siis tegu Kiievi kotleti toorikuga, mis on jäetud rulli keeramata ja maitsevõiga täitmata. No vähemalt omapärane lähenemine, kas pole? Tõsi küll, kanafilee oli ootuspäraselt igavavõitu, ehkk maitsestus oli ju paigas.

Kartulipüree osutus aga palju suuremaks sisuliseks üllatajaks, sest parmesani ja kapparitega tuunituna maitses see huvitavalt ja mõnusalt, teenides ära mõttelise kummarduse selle maja köögivaimu poole. Rukola-põhine salatike oli samuti kenasti elavamaks mängitud happelise õlikastme abil, nii et iga komponent taldrikult rääkis heast ja hoolivast köögist.

Kokkuvõte taaskord üsna positiivne. Keskmisest julgema ja parema rameni pakkumine mitte rameni nime all paneb küll kergelt imestama, kuid supipöial saab mõõdukalt püsti olema. Kiievi kotleti tooriku pakkumine mitte Kiievi kotletina tekitab samasuguse hämmelduse, kuid ikkagi – ka see on pöidlatõstet väärt. Üldistatuna julgen seda puhvetit üsna kenasti soovitada.

---

lugu ilmus siin