Männi kohvik (Pärnu)

See koht on legend. Legend, mida rahvasuus tuntakse nimega „Väntvõll“. Sest et kunagi oli siin lähedal autobaas ning tolle töötajad olid peamised päevased kunded. Nüüd pole enam baasi ega noid mehi, kuid see puhvet püsib. Tõsi, veidi muutunud välimusega, kuid üks väga väheseid kohti, mis juba kaugest nõuka-ajast siiani sama koha peal ja sama nime all süüa pakub.

Satun siia õkva lõunasel ajal ning seetõttu on letitagusel armsa olekuga piigal korralik tempo peal ning pidev järekord leti taga – kuid malbe naeratus püsib ja neiu ei väsi. Enamik rodumisi sisse astuvatest eri kulumisastmega töömeestest küsib päevapraadi ning kõik toimib ladusalt kui konveieril.

Tellin letist esimese käiguna seljanka (2.50), mis jõuab minuni sisuliselt samal hetkel kui jõuan maha istuda. Toitu ette kandev noormees toimib masinlikul, kuid vägagi efektiivsel moel, unustamata ka poolhääli „head isu“ soovimast. Laudu koristav vanem proua sujub sama kiirelt, pannes samas tähele, kuidas kohmakavõitu töömees pillab söögiriistad ning ulatab ilma küsimata mehele uued – selle puhveti toimimismuster on aastatega hämmastavalt ladusaks lihvitud. Minu siinviibimise ajal käib majast läbi u 40 inimest ning korrakski ei teki ülekuhjatuse tunnet.

Supist endast pole just palju rääkida. Viiner ja suitsuvorst, hapukurk ja tomatipasta. Mõõdukalt maitsestatud, kuid siiski kvaliteetne. On happekest ja õiget värvi, vürtsikest ja konsistentsi. Ei midagi erilist, aga siiski hää. Sööklaliku tausta tõttu ei hakka ma isegi hapukoore supi sisse sokutamise üle jorisema.

Praena valisin „Kiievi kotlet“ (5.50), mille kõrvale pidin valima ballastiks riisi. Lauda jõudis see ilma igasuguse juhendamiseta ja küsimiseta väga õige ajavahega, u tosin minutit supist hiljem – jällegi märk väga heast juhendamisest / koolitamisest / töökorraldusest.

Nohh, see riis oli küll tasuta, kuid minu jaoks ka kasutu ning taldrikule ta jäigi. Mulle pakkus huvi eelkõige ürdivõiga täidetud väheldane kanarullike, mis oli aga ilmselt lihtsalt siinmajas soojendatud pisike poolfabrikaat, tuim ja eimidagiültev. Magus riivporgand, mage-mõrkjas kapsa-salat, üksik kurgiviil, leebe jahukastmeke. Pretensioonitu kõhutäitena oleks see roog olnud ju OK, kuid minusuguse maitsejahtija jaoks suhteliselt kurb ja maitsetu värk.

Kokkuvõte seekord üsna kasin. Supipöial on vast siiski positiivsuse poolel ja õrnalt horisondist kõrgemal, praepöial pigem teistpidi lötakil. Ainus, mis siin majas tõesti imetlusväärne on – see uskumatu võimekus lasta endast läbi suurtes kogustes kiire kõhutäie tahtjaid. Minu soovitusest on sellel puhvetil siiralt ükskõik – selle kohal on funktsionaalse toitlustuse roll kanda ja tehku ta seda veel sama palju aastakümneid!

---

lugu ilmus siin