Kennedy’s baar ja köök (Tallinn)

Lonkisin mööda Tallinna vanalinna, seades samme ukselt uksele. Täpsemalt puhvetiukselt puhvetiuksele. Esimene, kuhu ma tahtsin minna, oli täisbronnitud. Teise uksetagust menüüd lugedes avastasin ainsa supina „seenepüree“ (džiizöz, kas see on Tallinna vanalinna kohustuslik eriroog?). Kolmanda menüüs polnud suppe üleüldse ja mina nii ei mängi!

Lõpuks jõudsin Pikal tänaval ukse juurde, millel supina oli kirjas „päevasupp“ ja „küsi teenindajalt“. No ma siis läksin ja küsisin. Vastuseks kõlas midagi piisavalt huvitavat, et otsustasin tänavaterassile maha istuda.

Noorhärra menüüga oli naksaki kohal ja sain oma tellimuse sisse anda. Vaatasin turistide parve, kes pildistasid vene saatkonna esist väljapanekut ja üritasin samal ajal telefoni kaudu leida terrassi/puhveti kohta mingit veebilehte vms. Mitte midagi! No absoluutselt mitte midagi! Hiljem arvutist leidsin vaid töökuulutuses oleva info: „Oleme Iiri-Ameerika stiilis baar ja restoran Tallinna vanalinnas!“

Veider, väga veider. Meie sotsiaalmeedia-ajastul püüab iga kohvitopski saada ära märgitud asukoha-märkega vms viitega, aga sellel asutisel pole mittemingit elektroonilist jälge. Aga teisalt – vanalinn on praegu üsna turistirahvast täis ja hea asukoht tagab külastatavuse niikuinii.

15 minutit peale tellimuse sisseandmist saabus see. Noh see mida te pildil näete. Just. Jälle. Kaks toitu korraga. Noormees küsib seejuures, et kumba ma siis esimesena tahan ja minu kohmamise peale „suppi loomulikult“ asetabki lihtsalt supikausi mulle lähemale. Oehh.

Ahjaa, jama algas ju tegelikult veidi varemgi. Sel hetkel, kui ma andsin sisse oma tellimuse: supp, praad ja klaas vett. 99% juhtudel järgnevad sellele täpsustavad küsimused: kas pudeli- või kraani, kas mulliga või mullita, kas paneme seda/teist ka vee sisse. Eesmärk väga lihtne – näidata hoolivust ning võimalusel müüa kundele kallim toode. Win-win olukord,onju. Aga nüüd mulle toodi mõni minut hiljem lihtsalt klaas sooja kraanivett. Sooja. Soojal suvepäeval. Kraanivett, mis pole Tallinnas küll enam nii vildak kui ta kunagi oli, aga ikkagi on see sihuke spetsiifiline, mille puhul mina küsiks kunde käest üle, et mida ta ikkagi tahab. Oehh.

Ja teine väike moment, millele saabub selgus kirjutise lõpus. Tellin mina supi JA prae ning noormees hangub sekundi murdosaks. Küsib – kas soovite siis prae supi asemel? Mina – ei, ma soovin mõlemat. Jälle pool viivu tardumist, kodanik mentleb enda peas infot, kuid noogutab siis ja lahkub märkmeid tehes.

Teeme nii, et ma seekord jätan vahele seletuskäigu, et miks kahe käigu korraga lauda toomine vale on (selle kohta tuleb lõpus paar õpetlikku lauset) ja lähen toidu juurde.

Niisiis – supp. Asi, mis mind sundis siia puhvetisse jääma. Kalaseljanka (6.90EUR). Meie kandis väga haruldane variant, kas pole? Seda põnevam oli ootus. Kahjuks mitte aga teostus.

Sügav kausitäis lõhnas nagu räim tomatis. Mäletate küll, see levinuim odav kalakonserv. Minu jaoks on sellel vähemalt lapsepõlvelõhn ja seega meeldiv. Ahjaa, meeldiv oli ka vormistus – eraldi kausikeses hapukoor ning lisatud sidruniviil + maitsevõiga saiatükid. Supp ise oli aga leige, nii temperatuurilt kui maitselt. Noh olgu, ta polnud räim tomatis, vaid lõhe tomatis, aga üsna mage. Ei happekest, ei piprakest. Juurdepigistatud sidrunimahl andis vähemalt niipalju särtsu juurde, et sõin 2/3 kausist ära.

Teine käik. „Veise ja Guinessi hautis“ (14.90 EUR). Toidu väljanägemine pole laita – heleda beežikaskollase köögiviljapüree keskel tumepruunis õllekastmes liha- ja köögiviljatükid. Paraku oli ka see roog nüüd leige, kuna pidi ootama, kuni ma esimese käiguga ühele poole saan. Ehhhh.

Pehmeks haudunud veiseliha koos mõrkjas-magusa õllekastmega maitses toekalt ja hästi. Porgandi- ja varsselleritükid sobisid siia juurde kenasti. Pastinaagi-kartuli segune (vist?) püree oli isegi lausa meeldiv. Aga ikkagi – sisuliselt külm teenindaja hoolimatuse tõttu.

Peale toidu lõpetamist pidin u 15 minutit ootama ja seejärel teise lauateenindaja kaudu paluma endale arvet tuua. Noorhärra saabus koos minu jaoks ootamatu küsimusega: „Aga kuidas sina siia sattusid? Meile vanalinna ju tavaliselt eestlased ei tule, peetakse kalliks.“ Kuna niimoodi ootamatult omamehelikult küsiti, siis vastasin: „Mina otsin uusi kohti“, millele tuli vastus: „Me olemegi alles nädalake lahti“. Noh, see seletab mõneti olukorda, kuid pidasin siiski vajalikuks noorhärrale seletada tema teenindusvea olemust. Vastus: „Vaata meil tavaliselt keegi ei telli suppi JA praadi korraga, seetõttu ma oletasin et sa tahadki neid koos. Aga järgmine kord ma siis tean, et supp tuleb ennem tuua“

Kokkuvõte seekord leige ja kasin. Supipöial on horisondist selgelt allapoole – leiget kausitäit kala tomatis ma hinnata ei oska. Praepöial on ehk horisondi tasandi ära teeninud. Räme teeningusviga kisub kogu arvamuse üsna alla. Asjaolu, et koht on alles avatud, seletab mõndagi, kuid pole kliendikogemuse mõttes vabandus. Seda puhvetit ma ei soovita.

---

lugu ilmus siin