Taverna del Gallo Negro (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis otsustasin jätta vahele vastuvõtu-toitlustuse (mis reeglina on madalaima maitsenimetaja peale tuunitud ning sestap igavad) ja otsida üles mõni sellekandi puhvet. Lähima toidupesana ilmnes kaardile itaaliapärane Taverna del Gallo Negro. Augustiõhtune roosilõhnane Kadriorg on väärt jalutuskäiku nii ehk naa ning kuna aega oli lademes, siis võtsin seda kõike mõnuga.

Pisike saal polnud isegi mitte poole ulatuses täis, seega üllatas teresõnadena öeldud: „meil on praegu ootejärjekord vähemalt 40 minutit!“ Noh olgu siis peale, võtame selle aja ja vaatame, kas ootus on seda väärt.

Üsna koheselt selgus ka köögi ülekoormatuse põhjus – üksteise järel voorivad toidukullerid. Ju siis vähemalt pitsad on siin majas tasemel, mis sellest et mina neid restoranitoiduna hinnata ei oska.

Esimese käiguna tellisin: „MINESTRONE ALL`ITALIANA 5,90€ / Köögiviljasupp röstitud küüslaugu saia, oliivõli ja lambajuustuga) Selle saabumine võttis aega 45 minutit, mis jõudis toidulõhnases söögitoas kenasti ootused üles kütta ... selleks et need kohe esimeste lusikatäitega põrmu heita. Einoh, kuna minestrone ongi sihuke lihtne kodune supike, mille jaoks pole olemas mingeid kaljukindlaid kaanoneid, siis ei saa nö stiilipuhtuse kallal norida. Tavaliselt on selles supis ka oad ja spagetid, kuid see kausike oli lihtsalt tihkelt täis keedetud köögivilju, mille hulgas oli dominantne suvikõrvits. Nohh ja kogu see kausitäis maitseski nagu keedetud suvikõrvits – ehk siis mitte kuidagi.

Seda süvamaitsetust ei suutnud parendada ka näpuotsatäis riivjuustu supi pinnal. Roa meeldejäävaim osa olid hoopiski korralikult küüslaugused röstsaiad, nii et kaussi tühjaks süüa ei näinud ma mingit mõtet.

Teine käik võttis tellimise hetkest aega 70 minutit. „TAGLIATA DI MANZO CON SALSA DI VIN SANTO CIPOLLINE 16,90€ / Viilutatud veisefilee sibula ja desserti veini kastmes“ (õigekiri muutmata). Kuna midagi pidi ka kõrvale valima, siis mõistagi võtsin grillitud köögiviljad.

Orav-rattas-režiimil tegutsev piiga teostas ka selle laudatoomise liigutuse ilma ühegi kaasneva viisakus-sõnata, kuid olgu, ilmselt on selle põhjuseks pikk päev ja hiline tund (juba nii umbes poole kümne paiku). Vähemalt oli selle liuatäie välimus rikkalik, visuaalse struktuur kenasti paigas.

Kuivade rukolalehtede pakkumine riivjuustuga tundus küll veidra mõttena, kuid tegelikult oli päris maitsev – siin pääses juustu rikkalik rammus-soolakas maitse kenasti esile. Maitsestama grill-köögiviljad üllatasid ainult porgandiviilakate lisamisega tavapärasele paprikale-suvikõrvitsale-baklažaanile.

Peategelane ehk liha oli vaatamata jämedale viilutusele kummisevõitu, kuid selle kompenseeris tõepoolest superhästi maitsev karamelline-hapukas sibulakaste, mida võiks pigem isegi nimetada sibulamoosiks.

Kokkuvõte seekord üsna ludri. Supipöial haigutab keset maitsetuse tühja välja ja laseb ennast täies sirguses allapoole osutavaks. Praepöial jääb horisondi lähistele, kuid seda eelkõige maitseküllase sibulakastme eest. Kas ma seda kohta aga soovitan? Oh ei, seda ajakulu polnud külastus kindlasti väärt.