Ribi (Tallinn)

Kuna oli asja Ülemiste linnakusse, siis sai mõistagi ka Tripadvisori abil ka vaadatud, et kas siinkandis on mõnd toidupesakest. Nohhhh, neid siin ju nagu mustab. Peamiselt küll Ülemiste keskuses, aga oluline et tee peale ette jääb ja menüü huvi pakub.

Koljat-keskuse teisel korrusel oleva Ribi juurde jõudmiseks pidin kahel korral kasutama elektroonilise majajuhi abi, aga igatahes üles leitud ta sai. Veidi koplit meenutav ning teiste samasuguste koplite vahele surutud asutis ei jäta küll välimuse mõttes eriti hubast-meeldejäävat muljet, kuid see on ju mõneti teisane, kui köök oskab keelt ja meelt paitada.

Tööpäeva hilised tunnid, rahvast keskuses mõõdukalt, siin söögikohas lausa vähevõitu – täidetud on ehk vaid kümnendik istepindadest. Kuid ega see pole ju halb asi kliendikogemuse mõttes – saabki rohkem ja kiiremat tähelepanu. Selle tähelepanu ja teenindusprofessionaalsuse eest olgu juba alguses öeldud: aitäh Anna! Sinu sooritus oli suurepärane, tähelepanu kundele kõrge ning naeratus särav vaatamata õhtutunnile. Kiidan eraldi kontrollküsimuste eest, kasvõi see lihtne (ehkki alguses kohatuna näiv): „kas soovite siis suppi ennem ja praadi pärast?“ ning vahepealsed üleküsimused stiilis „kas kõik on korras?“ jms eest. Meeldiv, tõesti meeldiv!

Esmakäiguks jäi silma viiekohalisest (!) supimenüüst: „Kanasupp „juudi penitsiliin“ (8.-EUR)“. Noh tõepoolest, kanapuljongit ja –suppi on peetud ravitoimeliseks, eelkõige taastusravi mõttes. Särav Anna igaks juhuks täpsustab, et tegu olla hapu supiga, et kas ma olen selleks valmis – suuuurepärane eelinfo toidu eripärade osas!

Mina mõistagi olen igaks eripäraks valmis ... kuigi see on ka roa kõige nõrgem külg. Einoh, u 10 minutiga laua jõudnud kanasupp see ju on, porkna-kartuli-nuudliga, kuid ei erilist ravitoimelist tihedat kanapuljonksi ega mainimisväärset happelisust ma sellest ei leinud. Lihnte ja kodune kraam.

Ahjaa, meeldivuse ja professionaalsuse kaks lisadetaili. Esiteks – kuna lisaks toidule tellisin tavapärase „klaas vett“, siis järgnesid küsimused nii klaasi suuruse kui lisandite kohta. Teiseks – enne suppi toodi lauda koos seletavate sõnadega kaks sooja kuklikest ja huvitavalt vormistatud pehme ürdimääre.

Praena soovin tellida „praetud veisemaks rohkelt sibulaga“ (11.-EUR) / õigekiri muutmata. Naeratav Anna aga küsib, et järsku ma soovin sinna juurde midagi tellida. Et see olla ainult maks, et järsku kartulit või kartulipüreed? Mina vastu, et järsku on mingeid köögivilju? Nii jõuamegi siis „grillitud köögiviljad“ (7.-EUR) juurde.

Padipunnadi! Ma polnud valmis selleks, et minu ette tuuakse kaks taldrikut! Ühel siis peenelt hakitud (ootamatu, aga hea lahendus!) maks koos sibulaga, mis on näinud kiiret ja kurja kuuma ... iiideeeaaalne kulinaarne lahendus!

Teisel külluslik kogus grill-köögivilju, mis väärivad omaette kiitust, seletust ja esiletõstu. Oooookei, võibolla veidi liiga soolased need klassikalised suvikõrvits-paprika-šampinjon ehk olid. Nojah, võibolla see va kardulas oli köögiviljataldrikul liiast. Aga – AGA !!! see professionaalsus, millega oli koheldud tomatit!!!!!! See väärib lugulaulu ja seletuskäiku, külaskäigust rääkimata! Ja no kuulge – see, et grillmeister oli suutnud grillil maitsvaks muuta šampinjonid, see väärib üleüldse mõõdukat ausammast! Šampinjonid, Karl!! Maitsvad ja mahlased!!! Kuidas???

Kokkuvõte nüüd siis üsna ja üsna positiivne. Noh olgu, supipöidla lugu polnud just kõige innukam, kuid vähemalt horisontaalset neutraalsust vääriv ikkagi. Praepöial aga lööb sabaga lupsu, kraamib kõrgeimad kiidusõnad sahtlist välja ja riputab nad seinale! Ja no teeninduspöial annab välja seekord Anna-nimelise eriauhinna ja soovitab kõigil tema juurde õppima minna!!