.jpg)
Nädala sees ja tööpäeva lõpule läheneval ajal pole küll külastajaid kuigi palju, kuid enamikel laudadel on peal nimelised bronni-sildid ning telefoni teel laekub neid veelgi – ilmselt on koht üsnagi populaarne. Siiski leitakse minulegi koheselt laud ja ka edasine kulgeb kiirelt ning meeldivalt.
Et minu jaoks oli see külastus nö möödaminnes juhtunud, siis polnud ma ka ennem veebimenüüga tutvunud. Esmane segadusemoment algas pabermenüüga tutvudes ... et oleks nagu taimetoitudele keskenduv asutus ... aga leidub muud ka. Peale kõige muu leidsin lõpuks ka menüü nurgast kirje: „Taimetoidurestoran, kus saab ka liha ja kala.“ Ahsoo :)
Suppe leidu selles majas sisuliselt üks, kuid lihtsalt kahe erineva lisandiga, vastavalt kas tofu või krevettidega. Minu kõrvus kõlab krevett paremini, sestap saigi valitud „Vürtsikas supp hiidkrevettidega“ (sidrunhein, seened, mugulsibul, koriander, kookospiim; 8.30 EUR). Kümneminutise ooteaja jooksul jõudsin käia käsi pesemas ja ka veidi ringi vaadata – liigenduse ja valgustuse abil oli lihtne kandiline ruumike oskuslikult päris õdusaks tuunitud.
Ahjaa – esimene hooliv detailike. Tellimuse vastuvõtmise ajal küsis piiga, et kas ma soovin roogi ühekorraga või suppi ennem? Vastasin küll pisut sarkastiliselt, et ei oska kahte toitu korraga süüa, seega palun eraldi nad lauda tuua – kuid samas on selline küsimine kunde suhtes parem kui hoolimatu kahe käigu korraga lauda toomine.
10 minutiga lauda jõudnud kausikesest tõusis tom yum suppidele iseloomulik meeldiv aroom, milles olid aukohal sidrunhein ja kafiirlaim. Mõnusalt vürtsikas-hapu leemeke sai kena tasakaalustuse kookospiima poolt – puhas klassika nii idees kui teostuses. Üle panni käinud šampinjonid, tšilliribad ja koriandrilehekesed – kõik see, mis sellises kausikeses olema peab. Tõsi küll, kausitäis oli pigem hõre kui tihe, kuid juba see leem ise oma nina vesiseks muutvas vürtsikuses oli rõõmustav soojendaja rõskel talvepäeval.
Paraku kukuvad selle kiidulaulu sisse ka mõned küsimused. Hiidkrevetid? Nagu päriselt või? Noh olgu, supikausis ei pea olema just need peopesapikkused isendid, kuid nimetada väheseid sõrmeotsasuuruseid kräbalaid hiidkrevettideks? Jätke menüüst välja sõna „hiid“ ja jäävad ära ka küsimused.
Ja teine moment – kui köök peab heaks lisada supikaussi mittesöödavaid osi, siis peaks olema juures ka aluseke, kuhu neid panna. Nendesamade krevetisabade külge söödamatu kitiinkesta jätmine on õigustatud juhul kui tegu on tõesti hiidkrevettidega, mida serveeritakse eraldi näputoiduna, kuid supi seest või suust neid näppudega välja kaurida pole meeldiv. Samamoodi sidrunheina varred ja kafiirlaimi lehed – no kuhu palute need panna? Mina mässerdasin nad salvräti sisse ja peitsin kausi taha nagu häbelik koolipoiss, aga ehk on olemas paremat lahendit?
Samas positiivselt poolelt teine hooliv hetk – supi laudatoomise ajal küsis näitsik, et kas ma sooviksin ka nende maja hapusaia siia juurde? Vastasin et kui ta arvab seda siia juurde sobivat, siis miks mitte. Värskelt kooriku raginal lahtilõigatud saiake ise lõhnas ja maitses vägagi neutraalselt, kuid sinna juurde serveeritud vaarikane kaste õlikihi all muutis selle äärmiselt sobivaks lisandiks. Magus-hapu kastme sisse dipitud saiatükk sobis väga asjakohaselt supi hapukas-vürtsika olemusega, andes uue ja ülimeeldiva maitsekombinatsiooni!
Teise käiguna valisin „Glasuuritud seakõht“ (savoykimchi, grillitud kurk, pähklikrõbedik, koriander; 12.-EUR). Roa saabumise aeg – u 20 min tellimisest, mida tuleb lugeda suurepäraseks ajastuseks.
Suurel taldrikul vähese portsu kuhjatsi serveerimine on restoranivääriline vormistus, kuid tean juba ette, et toidupildina saab see kommentaare: „kas pärast läksid kuhugi, kus süüa ka anti?“ :) Samas polnud jällegi ülemäärast vigurdamist lusikamäärete või täppide-triipude abil. Rahulik ja väärikas esteetika, mis algab erkrohelistest koriandrilehtede ja kuldse karamelliseerunud kattega liha koosmõjust.
Liha ise ei andnud põhjusi erilisteks vau-hüüatusteks, kuid oli siiski asjakohaselt maitsestatud ja valmistatud, mitte laialivalguvaks-värisevaks hautatud, vaid just parajaks küpsenud. Grillitud kurk oma ehedate suitsuste grilljälgedega oli suurim üllataja – oleksin võinud vanduda, et tegu on sõrmesuuruste mini-suvikõrvitsatega. Teistpidi alaüllataja tiitli sai savoykimchi nimeline pehme hapukas padjake taldrikupõhjas – mina olen miskipärast siiani kimchit ikka millekski vürtsikaks pidanud.
Jaa, olgu mainitud ka kolmas hoolimisnüansike. Koos praega tõi majaemand lauda ka lisaks niigi siin olevale noale-kahvlile ka eraldi teravama-sakilisema noa, mainides et see olevat vast tõhusam liha kallal töötamiseks.
Neljas kena hetk – kui küsisin, et miks säärase köögiga koha nimi on Ülo, siis räägiti ka selle maja lugu. Tahate kuulda? Aga minge ja küsige :)
Kokkuvõte üldiselt positiivne. Supipöial on vaatamata väikestele küsitavustele siiski päris püsti. Praepöial leiab vähem põhjusi kiitev olla, kuid positiivsele poolele jääb seegi. Miks ma aga loo alguses mainisin segadust? Vat asi on väikeses tajuhäires, mida põhjustab puhveti nimi – Ülo kõlab pigem nagu eestipärane kardulas ja soust, mitte aga nagu aasiapärane köök, kas pole? Üldistatuna aga kõiki aspekte kokku võttes – seda puhvetit soovitan mina küll ja rõõmuga.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment