Igatahes tuleb asutust kiita hea sisekujunduse eest. Sümpaatse seinamaalingu (tapeedi?), kardinate ja peeglikeste abil on sügavalt tehnilisest, ilma akendeta ruumist kujundatud üsna õdus nurgake.
Jaanuari esimese nädala teispäeval pärastlõunasel ajal oli saal pooltäis, ilmselgelt aitab täituvusele kaasa ka ühes ruuminurgas asuv piirdega lastenurgake – taoline detail meelitab väikelastega vanemaid kindlasti jalga puhkama ja kohvipausi pidama.
Minu titekantseldamise ajad on aga ammu möödanik ning seega istusin kaugemasse nurka maha, olles ennem letis tellimuse sisse andnud ja kohe ka ära arveldanud. Hiljem küll avastasin kõrvaltlaudade näitel, et tegelikult toimub teenindus ka kenasti lauast, kuid kuna mind leti juurest lauda ei suunatud, siis vormistasin asja niimoodi, nagu hetkel mugavam tundus.
U viis minutit peale mahaistumist toodi leiva-alus ja tellitud klaasike vett. Värsked seemneleivaviilud ja lihtne soolapuruga võinapake – ei midagi erilist, aga väike kena sissejuhatus ikkagi.
Nii umbes 15 minuti pealt hakkasin omaette imestama, et väheste külastajatega asutuses ei peaks ju sibulasupi vormistamine nii kaua aega võtma ... kui mõni minut hiljem jõudis lauda SEE, mida te näete pildil. Kaks. Käiku. Korraga. Oehhhhh. No tere talv. See kulinaarsete ülevaadete aasta algas siis niimoodi. Puhhhh. Mõtlematus ja hoolimatus. Aga olgu, vaatame siis, mida köök kõneleb.
„Sibulasupp“ (gruyere juust, grillitud ciabatta, tüümiani sool; 12.-EUR). Väheldase madala kausi põhjas leidus sõrmejagu päris maitsvat sibulasupikest. Maitse mõõdukas happesus pani korraks mõtlema, et kas siia oli ehk ka valget veini lisatud keetmisel? Igatahes seesama happesus polnud lasknud sibulal pudruks keeda, kraam oli kenasti struktuurne ja meeldiv. Enamik taldrikust täitsid kaks suurt juustukattega saiaviilu, mille pinnaehteks peenike murulauguhake. Saiad olid ennem kenasti röstitud, kuid juust kahjuks mitte – väike kuldne koorikuke oleks oi kui palju juurde andnud! Kuna ma saiasöömisele keskenduda ei oska, siis helpisin sibulahautise välja (mis oli maitseküllane), mekkisin väikese osa juustusaiakest juurde (mis tundus supi enda kõrval kahjuks maitsetu, siia sobinuks mõni vängem juust ja/või leeklambikesega imelihtsalt saavutatav krõbe koorik).
Seejärel asusin väikese ohkega juba armetult jahtunud teise käigu juurde (no kuidas ometi ei saada aru, et niimoodi laudatoomine on halb mõte?). „Veisepada“ (krõbe kartul, käsitööleib; 15.-EUR). Serveering on väga efektne! Liha serveeritud eraldi väikesel pannikesel, lahedalt/hooletult pooleksrebitud kolm koorega krõbedat kartulimugulat ja paar krõmpsu pealispinnaga leivaviilukest olid asetatu piklikule puitalusele – selle visuaali eest saab kõva plusspunkti!
Ülimalt pehmeks haudunud loomaliha vahel leidus pikast küpsemisest püreeks muutunud sibula ja porganditükikesi. Maitsestus oli ehk võib-olla nõksakese soolane, kuid igatahes ka kenasti ürdine. Kartul ja leib kui ballast jäid minust küll enamuses puutumata, kuid kordan veelkord kiidusõnu taolise toiduesitluse eest.
Kokkuvõte selle aasta esimesel kirjeldusel üsna heitlik. Supipöial jääb neutraalsele tasapinnale – teostus polnud põrmugi halb, kuid igavapoolne, samas kui seda saanuks lihtsa võttega palju ägedamaks muuta. Praepöial tõuseb loomaliha oskusliku menetlemise eest üsna kõrgele. Paraku nullib köögi pingutuse ära saalipersonali poolne rumal teenindusviga. Üldistatult, hinnates makstud raha ja saadud elamuse vahekorda, jääb külastamis-soovitus seekord negatiivseks.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment