Steffani (Pärnu)

Paljude jaoks on ilmselt Steffani pizzarestoran kujunenud suvise Pärnu sümboliks. Et noh kui isegi juhtub kehv ilm olema ja rannas lebotada ei saa, siis sellest kohast käid ikka läbi, onju? Novat, aga mina teen kõike vastupidi ja valesti – suvel ma sellesse üüratu järjekorraga asutusse ei lähe ning ka talvel pizzat ei telli. Lähen hoopis ja vaatan, et mis neil päristoidust pakkuda on.

Jaanuarikuisele madalhooajale sobivalt pole siin mõistagi ei järjekorda ukse ees ega ülemäärast külastajatemassi ka majas sees. Tõsi küll, tellimuste-kaasaostmiste pool toimib mühinal ja minu poolt sealmajas veedetud pooltunni jooksul antakse üle leti vist küll iga viie minuti tagasi karbikesi üle leti kundedele.

Et olen enne veebimenüüga tutvunud, siis kohalejõudnuna esitan vaid kontrollküsimuse, et kas veebis olev ja pabermenüü on ühesuguse sisuga? Saanud jaatava vastuse, saan kohe ka tellimuse sisse anda.

Kahjuks on ka see puhvet supivaba, nii et esimeseks käiguks valin eelroa, mis supile enim sarnaneda võiks: „Lumache aglio al formo“ (küüslauguteod hautatud koorekastmes Steffani moodi, 11.30 EUR). Tellimus täidetakse napilt 7 minutiga ning see on tubli tulemus ajalises mõttes. Ka välimuse osas on toidukord kenake – puitalusel kaanega väheldases kausikeses serveerituna, kõrval paar sidruniviilukest ja veidi koltunud tillioksakest. Pähkline aroom annab aimu, et mängus on tõepoolest kuumutatud küüslauku ja see on hea.

Paraku kausi sisu osas sama positiivne ei saa olla. Teod on poolkummiseks kuumutatud ja ülitihedaks keenud kaste ülemääraselt soolane. Proovisin sinna peale pigistada sidrunimahla ning tõepoolest - see mahlane hapu lisatoon võimaldas pisikese portsu ära tarbida, eriti võttes arvesse et ma polnud eelmisest õhtust saati midagi söönud.

Teine käik: „Chili con carne“ (maitsestatud härjaliha tulises tšillikastmes maitsestatud riis, 10.30 EUR). Käigu saabumisega läks täpselt 15 minutit ning jällegi saab ainult kiita kiiret toimimist ja hästi kokkutöötatud ajastust.

Toidu visuaal on samuti väikest vau-hüüatust väärt – kopsakas kandiline kausike täis tumepunast lihakastet, selle peal efektselt laotud rohelised piprakaunakesed ja punased tomativiilud koos mõne maguspiprarõngaga ja rohelise võrsega mõjuvad väga efektselt.

Kastme alla jääv kurkumiga kollaseks värvitud ja hea puljongiga läbi haudunud riis oli väga meeldiv lisand. Loomaliha pehmuse astme osas oleks ilmselt ka patt nuriseda, see polnud küll ülipehme, kuid siiski täiesti OK.

Kaste ise oli aga esimesest keelepuudutusest peale ehmatavalt soolane ja happene. Mida suutäis edasi, seda koormavamaks see muutus, samas vürtsine pool jäi pigem varju. Soovides krehvtisemat tunnetust, krõmpsutasin ära kaks marineeritud piprakest ning selle käigus sündis ka arusaam kastme olemusest – selle sisse oli ära kasutatud piprakeste marinaadivedelik. See kõlab hea mõttena, kuid antud hetkel mõjus see kontsenreeritud soola ja happe üleküllusena. Oh oleks siis kokk tasakaalu mõttes siia mingit magusamatki poolt lisanud, oleks ehk tulemus parem saanud.

Tellisin teisegi klaasi vett ja üritasin ennast edasi kaevata sellesse kandilisse soolakaevandusse, kuid poole portsu pealt loobusin. Õnneks olin arve juba ära maksnud ning sain ilma midagi seletamata püsti tõusta, mantli selga panna ja suunduda piiiiikale jalutuskäigule, et seda soolakamakat enda sees laiali lammutada. Tund aega kõndimist ja paarkümmend minutit tukastust hiljem hakkas nagu kergem.

Kokkuvõte tuleb nüüd siis kurvalt ühetine. Võimalik et oma põhitegevusvaldkonnas ehk pitsateos on see puhvet kõrgeimal tasemel, kuid minu ette jõudnud kaks rooga panid mind soola üledoosi tõttu halvasti tundma. Mul on kahju, aga seda puhvetit mina soovitada ei mõista.

---

lugu ilmus siin