Kohvik Energia (Tallinn)

Kas ma mäletan õigesti, et kohvik Energia on Tallinnas sama koha peal olnud juba nõuka-ajastust saadik? Mul on miskipärast mällu pitserdunud kurb toidupilt sellest vaesemast ajahetkest, kuidas samanimelises asutuses praktiliselt ainsa palakesena ledusid letis pealt kooldu kuivanud juustuviilakatega võisaiad. Uhhh, olid ikka veidrad ajad.

Aga igatahes on nüüd lugu sootuks teine, letis kaupa küll, äripäeva lõunasel ajal külastajaid piisavalt, et moodustada leti taha koguni väike järjekord. Enamasti vanem rahvas, kes võtab kohvi ja koogikese, sekka aga ka minusuguseid päris toidu tahtjaid.

Suppe leiab kriidimenüüs suisa kolm, mis on tore leid meie supileigel ajastul. Noh ja mõistagi ei saa ma mööda vaadata reast nimega „Seljanka“ (4.50), mille laudajõudmisega läheb napilt 4-5 minutit.

Jaaaa, kas teate, see on ük õige seljonks! Aromaatne, julgelt happeline, tihe, rammus, kõik nii nagu peab! Viineriseibid, peenelt hakitud keeduvorst, veidi jämedama hakkega kanaliha ja loomasink. Oliiviviilud ja maitsemuru näputäis. Noh olgu, hapukoore oleks võinud eraldi serveerida, kuid see on antud hetkel (eriti poolenisti sööklalikus õhustikus) tahaplaanilejääv detail, sest supielamus ise on vägev ja aus!

Teiseks käiguks tellin „Kodused kotletid“ (8.-EUR), mille laudajõudmisega läheb vaid kümme minutit, aga et olen supiga just ühele poole saanud, siis on ajastus perfektne. Toidu visuaal annab aimu hoolikast köögist, kes veidi viitsib ka väljanägemisele rõhku panna, mitte ei lärtsata kraami lihtsalt kulbiga taldrikule. Pisike nüanss – kui siin roas suudeti kastmeke eraldi kausikeses serveerida, siis mis segab samamoodi teha hapukoorega seljanka puhul?

Põhitegelane ise ehk ahjuplaadil küpsenud kotleti nimeline lihapätsike oli suisa imehea – mahlane, maitsev, mõõdukalt vürtsikas. Kokk polnud lihtsa musta pipraga kokku hoidnud ja see annab ainult plusspunkte nii aroomi kui maitse osas! Küüslaugukastmeke oli värske ja aus, kuigi kotlet seda otse ei vajanud ... ent talviselt ilmetute kurgiviilude dippimiseks sobis ta oivaliselt. Leebe majoneesine peedisalat oli igavapoolne, kuid igati söödav. Kuiv ja kleepjas riis kaunis kuhelikus maitses ootuspäraselt eikuidagi ning minust ta enamasti sinna ka jäi – eks oleks ju mitmeid võimalusi ka seda lisandit elavamaks muuta, kuid see pole hetkel oluline.

Kokkuvõte igatahes täispositiivne. Supipöial on täies pikkuses end lahti rullinud ja teatab, et siia majja maksab seljankasõbral tulla! Praepöial kiidab toidu põhiosa ehk koduseid kotlette väga hea teostuse eest, ehkki vaimustuskisa jääb siit tulemata. Üldistatuna aga ajakulu, maksumuse ja toiduelamuse suhtarvu – seda puhvetit soovitan mina küll julgelt!

---

lugu ilmus siin