Lucca restoran Pärnus

Seekord pole kohanimi mitte lihtsalt minupoolne lisamääratlus, vaid osa asutuse enda nimetusest. Lucca restoran Pärnus sellenimeline koht avati möödunud aasta turismihooaja eel. Aasta aega toiminud toidukoht peaks olema end korralikult sisse töötanud ja tõestanud ning seega parimas küpsuseastmes külastamiseks.

Ka praegu on asi kaugel hooajast. Teisipäeva kella-kolmesel-ajal oli sisse astudes ainumas kunde ning see olukord ei muutunud kuni uksest väljumiseni u 45 minutit hiljem. Kohapeal kätteantud menüü oli vastavuses online leidunuga, seega oli valik mul juba eelnevalt tehtud ning edasine seda ladusam

Tõsi küll, selle va e-menüü kättesaadavuse osas tahaks veidi nuriseda. Puhvetil oma veebilehte pole, FB lehel menüüd eraldi lingina ei leia ning fotode hulgas leiduv versioon ei ole kehtiv. Küll aga sattusin miskipärast vaatama portaali vabalaud ja seal leiduski pädev versioon.

Maja ainuke supp oli menüüs miskipärast paigutatud pearoogade rubriiki, kuigi ettekandja tutvustas seda kui eelrooga (mis on ka loogiline). Tomatisupp (kitsejuust, maitseroheline; 11.50 EUR). Supi saabumiseks kulus 10 minutit ja tulemuseks oli ootusärane mehh. Talvistest tomatitest tehtud kahvatu püree ei lõhnanud mitte kuidagi. Kõrvalolevast veekarahvinist tundsin sinna lisatud apelsiniviilakate lõhna, aga supilõhna oli null. Maitse – üsna samasugune. Ei happekest, ei vürtsikest, isegi mitte üldköögiviljast magusat. Selline üldneutraalne eimiski.

Sisuliselt maitsestamata kuum tomatiködi täitis ära oma peamise funktsiooni – lumiselt tänavalt sisse astununa ajas ta nahavahe soojaks. Tõsi, näpuotsaga lisatud murendatud kitsejuust andis vähemalt mingisugusegi maitsevärvingu, kuid üldjoontes maitsepilt oli hall ja tujutu nagu väljasvalitsev lumeraske taevas.

Teiseks roaks valisin uhkelt kõlava „Veise flank-steik“ (Röstitud kartul/punaveini kaste/salat; 22.50 EUR). Roa saabumiseks läks tellimisest 30 minutit – ajastus on üsna hea. Kelner tutvustas rooga täie asjakohadusega ... ning tuli mõni minut tagasi, küsimaks, et ega ma järsku musta pipart soovi?

Noh, kui maja midagi soovitab, siis tuleb seda soovitust ka järgida, et saada täit soorituselamust. Ja tõesti, paari keeruga värskelt jahvatatud musta pipra hunnitu aroom pööras emotsioonid ülespoole. Oh oleks seda ometi taibatud juba supi juurde pakkuda!

Praad ise oli üsna tasemel, seda vähemalt peenelt ribastatud vähese veiseliha hea küpsusastme mõttes. Miks ei küsitud eelnevalt soovitud küpsusastet, ei oska ma kommenteerida, võibolla selle roa juures ja/või selle köögi meelest ei peagi küsima. Kuid see, et eelnevalt asendati harilik lauanuga sakilise lihanoaga, on tugev plusspunkt, näidates professionaalsust ja hoolivust.

Veinikastmega kaetud värske rukola oli mõnus lisand lihale. Laialt tõmmatud parmesanilaastud lisasid veidi kreemist tekstuuri. Kartulid jäid minust mõistagi enamasti taldrikule – plusspunkt aga teenindajale, kes taldrikut ära viies oskas seda tähele panna ja kahetseda: „Kartulid pole ilmselt teie teema? Oleksite võinud seda öelda, oleksime rohkem värsket lisanud!“ Ma mõistagi ei kujunda ette maja poolt pakutavat oma „erisoovidega“, kuid oskan vägagi hinnata teenindaja poolt ilmutatud sisulist tähelepanu, mitte vaid pelka formaalsust.

Kokkuvõte tuleb aga küsimärgiga. Supipöial on nukralt löntis – maitsetut-lõhnatut tomatiködi ei oska ma kuidagi supivääriliseks hinnata. Praepöial on veidi horisondist kõrgemal. Teeninduse eest tuleb seda maja aga kõvasti kiita, vähemalt selle külastuse mulje on ülihea. Kas ma aga üldiselt soovitan seda puhvetit? Ehhh, kui on eesmärgiks tunda „ma saan seda endale lubada“, siis küll. Makstud raha ja saadud toiduelamus aga pole omavahel kooskõlas.

---

lugu ilmus siin