Ranna resto (Narva)

Ilmselt ei sobinud paljudes peades siiani kokku need kaks mõistet – rannarestoran ja Narva. Aga näed, nüüd sobib! Narvas on paljugi muutunud, eelkõige selle seoses Narva jõe kaldapealsega. Eriti võrdluses vastaskaldaga, kui te nüüd saate aru, millest ma räägin J

Igatahes on rand, on Resto, on vaade kiirevoolulisele jõele, külmale vastasseisule ning põhjust kohale tulla. Kui mitte millegi muu, siis selle vaate pärast.

Kõigest muust aga nüüd järgemööda. Kesknädal, hiline pärastlõuna, peale minu vaid veel üks laudkond, kes pealegi end juba lahkuma asutas. Narva jaoks tavapärane „komplekslõuna“ 5.-EUR eest. Mina aga võtan menüü ja vaatan, et mis neil päriselt pakkuda on.

Neljast supist valin mõistagi seljanka (5.50 EUR), sest no kuskohas veel kui otse Venemaa piiri ääres võiks seda osata päriselt teha. Või noh nii ma vähemalt arvasin. Vähem kui 10 minutiga lauda ta jõudiski, andes juba meetreid ette endast teada keedetud viinerite spetsiifilise lõhnaga.

Visuaalselt oli kõik vägagi vinks-vonks – väikeses potikeses supike, selle kõrval eraldi serveerituna ehk veidi ülepakutud koguses hapukoorekausike, supi pinnal kuivatatud maitsemuru. Välimuse eest ainult kiidusõnad.

Aroom aga ei petnud. See supp koosneski suuresti keedetud tööstuslikust vorstihakkest, milles tõele au andes ei puudunud ka singikest ja veidi hapukurgikest. Isegi paar õhukest oliivirõngakest. Aga see oli ka üsna kõik. Mida polnud, siis sisuliselt puudus happeke, vürtsidest rääkimata. Einoh krõpskülmal talvepäeval oli see kuum supike kena keresoojendaja küll, aga oodatud maitselaksu, mis organismi käima ja lauba niiskeks tõmbaks, siit ei tulnud. Selline tunne nagu oleks (eilsele) supipõhjale vett peale kallatud, korraks keema lastud ja siis serveeritud. Paha ta pole, hea ka mitte. Hapukoor, mille ülesandeks oleks ehk liiga äkilise maitse leevendaja olla, jäi seekord tarbetuks lisandiks ... ja seda kiiduväärsem, et seda polnud otse supi sisse sokutatud.

Teise roana otsustasin proovida turvaliselt ja maitsvalt kõlava nimega „Sealiharulaad singi ja juustuga“ (12.-EUR). Selle tellimusega kööki kadunud ettekandja aga tuli varsti tagasi lisaküsimusega – missugust lisandit ma sinna juurde soovivat. Noh ega ma ei vajaks ju mingeid lisandeid, aga kui peab ning valikus on, siis „grillitud köögiviljad“ (4.50) on alati sobilik valik.

Selle tellimusega läks nüüd tubli pool tundi aega. Visuaalne pool oli ka siin vägagi korras. Moodsal mustal kiviplaadil serveeritud toit oli kenasti ja värvikalt esitletud, kerge suitsune grillilõhn tulenes küll peamiselt suitsusest magushapust grillkastmest, kui sobis roa sissejuhatuseks kenasti.

Efektselt poolekslõigatud ja seest välja nõrguva juustuga sealiharull osutus aga laudatoodud noa jaoks veidi liiga raskelt menetletavaks. Nüri noaga liha nüsimise käigus kippusid lamedalt plaadilt lauale nihkuma kõik muud värviliselt lisandid, mida tuli siis nagu kass poegi tagasi tõstma-tassima asuda.

Liha maitsestus oli täiesti neutraalne, pigem isegi olematu, kuid õnneks sobis grillkaste selle maitsevaesuse leevendamiseks. Närbunud rukola-padi liha all ei andnud asjale midagi juurde. Grillitud köögiviljadena oli taldrikul vaid paar viilukest paprikat ja peoga noore baklažaani lõike. Ainuke põnevam maitsedetail oli huvitavalt pikihakitud ja hapukaks tuunitud kurgisalat.

Kokkuvõte kõlab seekord üsna „mehh“. Nii supi- kui praepöial jäävad üsna neutraalsele tasemele igavlema, leidmat midagi eriti kiidu-, aga ka mitte laiduväärset. Kuid kohale tasub ikkagi tulla, kasvõi dramaatilise vaate tõttu restorani akendest ja terassilt.

---

lugu ilmus siin