Gremanee köök (Pärnu)

Pärnu on pisike, aga Riia maantee pikk. No vat ja sellel maanteel enam-vähem vana Liiva õlleka asupaigas (hee-heee, kes mäletab, käsi püsti!) on nüüd üks söögituba nimega Gremanee köök. Suured avarad aknad, suur tühjavõitu ruum ja mina ainukese kundena tööpäeva lõpusel ajal.

Köögist ilmub näitsik ja vaatab veidi küsivalt mulle otsa, kuniks mina seinamenüüd uurin. Kõik siin räägib lihtsa koduköögi keelt – no ja mis saab selle vastu olla, kui veel sellise hinna eest ka hästi maitseb.

Ainsa supina leiduv „Rassolnik“ (2.40) saabub viie minutiga ja mõjub kui meenutus lapsepõlvesööklatest, ainult et selle sõna parimas mõttes. Leemeke lõhnab asjakohaselt kurgimarinaadi ehk rassol järele. Praetud liha ja sibula magusakas-rammus mekk annab leemele mõnusaima maitse. Tangud, kartul-porgand-hapukurk tagavad parima koduse toiduelamuse. Väikese sõrmeotsatäie suurune törtsak hapukoort mõjub küll kentsakalt siin taldrikus, kuid las ta siis olla niimoodi. (väga vabandan uduse pildi pärast, miskipärast kõik kolm klõpsu fokusseerusid ilmselt supiaurule :) )

Hakkšnitsel (3.70) tuleb lauda 10 minutiga – lausa suurepärane ajastus! Suur pikergune kotlet imestab koos minuga, et miks teda šnitsliks nimetatakse, kuid maitseb no lihtsalt imeliselt, mõõdukalt vürtsikalt, mahlaselt ja vanaemalikult – see tähendab et suurepäraselt! Mõne tillikräbalaga maitestatud neutraalne jahukastmeke ja jurakad kollased keedukartulid. Talvised kurk-tomat. Magus riivporgand ja hapukaks tuunitud kapsasalat. Lihtsus ja kodusus parimas kombinatsioonis.

Kokkuvõte ülimalt rahulolev. See puhvet teab mida ta teeb – pakub taskukohaseimate hindadega ja ilma vigurdamata lihtsalt head kõhutäit ning sellisena mõjub ausa ja ehedana. Supipöial võtab praepöidlal ümber kaela kinni ning tõusevad koos lapsepõlvemeenutuses heldinult püsti. Lihtsate asjade võlu!
---
lugu ilmus siin